Sarapuu: on küüniline viia pensionijutt sotsialismile ja sellele, et valitsuse eesmärk on karistada edukaid
Neid pole palju. Hoopis enam on neid, kes veeretavad sente ning käivad kohaliku omavalitsuse sotsiaalametnike juures küsimas võimalikke rahalisi toetusi, toiduabi või muud. Praegu kehtiv süsteem seda olukorda tulevikus vaid süvendab.
Väikese palga taga on vähe tublidust?
Pensionid tulevad meie ühisest rahapotist, moodustudes täna kolmest komponendist: 153-eurosest baasosast, tööstaažist ja kindlustusosakust ehk sellest, kui palju on töötajad maksnud oma palgast sotsiaalmaksu. Mida suurem palk, seda suurem on makse ja kokkuvõttes ka tulevane pension.
Praegu saavad pensionärid võrreldavat pensioni. See erineb enim ja vähim teenivate pensionäride puhul 1,7 korda.
Tulevikus suureneks praeguse süsteemiga vahe aga neljakordseks. See tähendab, et ühel juhul suudab inimene, kes teeninud vähemalt keskmist palka, endaga hakkama saada, teisel juhul ei ole välistatud vajadus maksta lisaks pensionile välja ka sotsiaalabi, mis tuleks samuti riigieelarvest, küll läbi teiste mehhanismide.
Kas tööstaaži järgi tulevat pensionit arvestada oleks siis sotsialism? Opositsioonipoliitikutele meeldib tuua näited möödunud aegadest, rõhutades, et nüüd saavad riigilt kõik samapalju ja kõrgemale püüdlemine pole motiveeriv. See on paraku kurb ja solvav väide kõigi nende inimeste osas – Eesti elanikkonnast ligi kolmveerand –, keda uus väljatöötatav süsteem soosiks. Ehk keskmisest madalama palgaga inimesed võidavad.
Inimesi on erinevaid, elukutsed ja palgadki erinevad, kuid kas need tulenevad alati inimese vähesest püüdlikusest? Aastad haridust omandanud lasteaiakasvataja peaks kritiseerijate arvates vist piinlikust tundma, et tema palk ei anna välja tervet staažiosa.
Meie probleem riigis pole mitte niivõrd laisad ja mittemotiveeritud inimesed, vaid väikesed palgad pea kõikides tegevusvaldkondades. Meie ühiskonnas on vajalikud ametite esindajad, ilma kelleta ei saaks ka kõrgepalgalised kritiseerijad oma igapäevaelus hakkama.
Pensionite erinevus jääb
Inimesed tunnetasid süsteemi, kus ühe osaku kättesaamiseks kulub kaks-kolm tööaastat, ebaõiglaselt, ja on selge, et seda pidi muutma. Igasugune muutus toob enamjaolt aga tõepoolest ka nurinat.
Siinkohal on paslik välja tuua, et uue süsteemiga mina ja teisedki keskmisest kõrgema palgaga inimesed kaotaksime esimeses sambas igal kuul väga märkimisväärse summa. Uue süsteemi kaotajana ma mõistan ikkagi selle vajalikkust ja ka seda, et jätkuvalt on enam võimalusi inimesel, kel on suurem palk.
Esiteks juba seetõttu, et teine sammas jääb ja on puhtalt palgapõhiline. Noorematele põlvkondadele on teise sambaga liitumine olnud kohustuslik.
Lisaks teisele sambale on jõukamal inimesel ka alati enam võimalusi oma pensioniaastaid kindlustada enda tegudega, investeerides vaba raha fondidesse, maasse, kinnisvarasse või millesse iganes. See võimalus on jõukamal inimesel hoopis suurem kui inimesel, kes elab palgapäevast palgapäevani.
Seega, pensionid ei saa olema võrdsed, solidaarne saab olla vaid esimene sammas, mis peabki pakkuma elamisväärse elu. Keskmist palka teeniva inimese jaoks ei muutu uue süsteemi korral väga midagi – kindlustusosak asendub staažiosakuga.
Paindlikkus on võti
Tegelikult on Eesti pensionisüsteemi suurim probleem mitte see, et keegi teenib rohkem või vähem, vaid see, et pensionid on liiga väikesed.
Täna töötavad meie ühe pensionäri heaks sisuliselt kaks töötajat. Pole saladus, et meie riigi demograafiline olukord on keeruline ja see tähendab, et 2060. aastaks peab ühte pensionäri üleval pidama vähem kui 1,3 töötajat, mis ilmselgelt on väga vähe. Seetõttu tuleb meil veelgi enam mõelda nendele võimalustele, mis meie pensionäridel võimaldaks töötada jõukohaselt.
Seetõttu on nii eelmine kui ka praegune valitsus otsinud võimalusi vajalikeks muudatusteks.
Üks variant on pakkuda inimestele võimalust võtta pension välja osaliselt. Leides pensionil olles endale tasuva töökoha, saab pensioni väljamakse peatada, et sammastesse koguneks töötamise ajal enam.
Oluline on kindlasti ka see, et vanaduspension seotakse oodatava elueaga. On selge, et pole mõtet inimestele lubada pensionit ajaks, mil neid ennast seda vastu võtmas polegi.
Kokkuvõttes tuleb meil ka edaspidi tõdeda, et meie tulevased riiklikud pensionid ei paku suure tõenäosusega võimalust ärgata igal kuul erinevas riigis ning nautida allesjäänud elupäevi nii, nagu inimene tegelikult vääriks.
Palju peame selle jaoks ise ära tegema, kuid osalt tuleb meil, see tähendab kogu ühiskonnal, olla solidaarne ja paindlik, arvestada enam nendega, kes meie kõrval, ja mõelda, kas väiksema palgaga, kuid tublit tööd tegev inimene, ei vääri elamisväärseks pensionit?
Viia jutt sotsialismile, inimeste tublidusele ja sellele, et valitsuse eesmärk on karistada edukat ühiskonna veerandit, on küüniline.
