Kogu plaani looritavad susserdamine ja seaduste väänamine ning ülepeakaela kiirustamine, mille üheks põhjuseks on muidugi sügisel toimuvad valimised. Kusjuures Kõlvart ei plaani korjata valijate hääli Kalamajas või Vanalinnas, vaid hoopis Lasnamäel. Kalamajja koolimaja kiiruga kokku klopsimine on vaid pisike mutrike Kõlvarti “suures mängus”, mille käigus oluliselt suuremad summad ja hoolsam strateegiline tähelepanu on suunatud venekeelse hariduse haarde laiendamisele Lasnamäel, tema põhivalijate juures.

GAG-d vaevab ruumikitsikus ning seda oleks saanud juba ammu leevendada naabermajas asuva täiskasvaute gümnaasiumi kolimise kaudu. Kõlvart selgitab, et vanalinna täiskasvanute gümnaasium on “...traditsioonide, hea maine ja tulemustega kool. Poleks õige kooli tegevust lõpetada…”. Nii tema meelest ongi – täiskasvanute gümnaasiumi traditsioonid kaaluvad üles GAG 385 aastat katkematut ajalugu. Kuigi väikest naaberkooli saaks kolida ühe tervikuna, on linna prioriteediks ikkagi GAG laialipildumine linna eri punktidesse.

Ühes eksib Kõlvart veel – väärt kooli ei tee ainult tänane koolipere, ajalooga kooli tugevaim alustala on tuhanded vilistlased, kes hindavad saadud haridust, väärtushinnanguid ja sõprussuhteid. Inimesed, kes päriselt suudavad ühe kooli väärtust hinnata. Nad on sellest igapäevarattast väljas, kuid nende süda on ja jääb oma kooli juurde. Nii ei olegi põhjust imestada, et GAG plahvatusliku paisutamise ja tükeldamise vastu on võitlusse asunud paljud nendest, kes oskavad sellele koolile kogu südamest tänulikud olla.

Turvaline kambajõmm

Iga terve mõistusega inimene saab aru, et Kalamajas on palju lapsi, kes tahavad minna kooli. Nad väärivad head haridust, et kasvada väärt inimesteks. GAG aastakümnete, õigemini aastasadadega kujunenud hea reputatsioon tundub esmapilgul selle soovi täitumise vaat et parimaks võimalikuks garandiks. Aga tegelikult? Kas te tõesti usute, et kuue – jah vähemalt kuue – paralleelklassiga ning mööda linna laiale pillutud kool suudab säilitada ühtse kultuuri ja vaimu, kujundada noori isiksusi? Millised on õnnestumise šansid olukorras, kus sa ei tea-tunne isegi oma paralleelklassikaaslasi nimepidi, võimalik et isegi mitte nägupidi.

Ei, see ei ole see lahendus. Rahulikult kaalutledes on ju palju tõenäolisem, et suurim ühtsuse sümbol on paljudel aadressidel asuva inimeste ja majade kogumi haldamiseks toimiv “üks juriidiline isik”, millel on veel üks ühine nimetaja – Direktor. Linn on tänase direktori näol leidnud kasuliku... noh, ütleme abimehe. Mehe, kes tahaks vist olla samaaegselt kõikide Tallinna koolide direktor. Mehe, kes viimaste aastatega on GAG-is mitmeid aastakümneid kestnud traditsioone juba välja suutnud juurida. Ka tema soov iga hinna eest kooli paisutada ei ole uus – veel mõne aasta eest uskus koolijuht, et GAG jaoks parim viis areneda oleks liituda Liivalaia Gümnaasiumiga ning teisigi samalaadseid ideid on ta korduvalt lauale käinud. Ei, see ei tähenda, et ta ei oleks teinud ka häid asju. Kindlasti on, aga samm-sammult on ta kinnistanud ikkagi tunnet, et kestvaid väärtusi ta väga hindama ei kipu. Usutavasti on just viimase kümne aasta jooksul välja joonistunud käekiri see, mis muudab GAG-st hoolivad inimesed praeguse plaani suhtes eriti umbusaldavaks. See vastumeelsus on nii suur, et tuhatkond GAG pere liiget on selle plaani suhtes öelnud selge “ei”. Seda hoolimata kõigist tänast kooli pitsitavatest kitsaskohtadest.

Ühe teene on GAG lammutajad kooliperele juba teinud. Tagatoapoliitika, olematu kaasamise ja teisitimõtlejaid põlastava retoorikaga on nad suutnud koondada sadu ja sadu vilistlasi, kes on Oma Koolist aastatega tasapisi kaugenenud. Olgu põhjuseks viimasel kümnendil sellele suunatud koolijuhi süsteemne töö või iseenda kiire elutempo. Aga täna on nad siin, meie kõrval ja on selgelt välja öelnud, et see praegune plaan on jama.

Aga kogu kriitika on väärtusetu ilma väärt alternatiivideta. See plaan on tegelikult eri kujul ka arutlusel olnud, kuid mõne mehe ambitsioonide tõttu kõrvale jäetud. Lihtsustatud kujul on vastuseks see, et parem mitu mõistliku suuruse, oma näo ja kultuuriga kooli kui üks “eesrindlik kolhoos”. Tegijatest puudust ei ole, jätkuks linnaisadel vaid tahtmist.