Urve Eslas: infosõjas ellu jäämiseks tehkem endale selgeks, kuidas vaalast sai kala ja jänes kübarasse pandi
Kuidas tulla toime vastuolulisest teabest saadud kurnatuse ja tüdimusega? Võib käega lüüa, juua õlut ja vaadata jalgpalli, aga see ei ole parim lahendus. Euroopa poliitikauuringute keskuse kaasteadur Urves Eslas kirjutab, millised võtted on praegu infosõjas kasutusel. Narratiivipesu, Vene pingpong, "hunt, kes hüüab "Hunt!"", tavaline valetamine, tõe suhtelisuse rõhutamine...
Mõne kuu eest istusin Londonis ühe mõttekoja ees trepil ja ootasin ümarlaua algust: seal oli kavas arutada, mida teaberünnetega peale hakata. Selleks ajaks oli sääraseid ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias toimuvaid agressiooniakte kirjeldatud juba kuid, kui mitte aastaid, ent plaane, mida selle teadmisega peale hakata, oli endiselt kesiselt. Samaga vastamine ei tulnud kõne allagi, ka sääraste vaenulike kanalite piiramine oleks olnud liiga lähedal piirile, millest edasi demokraatliku maailma enda reaktsioon võib saada agressiooniaktidest kahjulikumaks.
Midagi oli ometi vaja teha. Valefakte ja -lugusid ei tulnud ammu enam üksnes Venemaalt. Sama oli kogenud Suurbritannia ja (osaliselt) maksnud euroliidust lahkumise kasuks pöördunud referendumitulemusega, sama olid kogenud Ühendriigid ja (osaliselt) maksnud Donald Trumpi võiduga. Kaheksas Euroopa riigis, sealhulgas Prantsusmaal ja Saksamaal, ees seisvad valimised ei teinud olukorda sugugi kindlamaks, pigem vastupidi.
Tol päeval istusid ümarlauda oodates Londonis trepil peale minu veel kaks inimest: pisut kulunud tviidpintsakus britt ja musta vihmamantliga ameeriklane. „Kõige suurem katsumus,” ütles ameeriklane, „on see, kuidas tüdimusega toime tulla.” Britt ei vastanud midagi, ainult noogutas. „Inimestel on tunne, et tahaks käega lüüa, õlut juua ja jalgpalli vaadata.”
