Valdo Randpere: aga mis siis ikkagi Rootsis tegelikult toimub?
Rootsis ei toimu midagi erilist, mida seal juba näiteks eelmise sajandi 80-ndatel ei toimunud või mille algeid näha polnud.
Suurim erinevus on vast see, et vahepeal on tekkinud internet ja koos sellega tohutu hulk erinevaid informatsioonivahendajaid. Alates täiesti tõsistest analüütikutest kuni reede õhtul Johnny Walkeriga tiheda suhtlemise järel mõttehiiglasteks saavate selgeltnägijateni. Lisaks loomulikult ka traditsiooniline ajakirjandus.
Rootsi sisserännupoliitika on aastakümneid rootslastes küsimärke tekitanud. Sellegipoolest on rahva arvamus suures plaanis olnud positiivne ja seda eelkõige kolmel põhjusel.
Esiteks on Rootsis olnud väga halvaks tooniks sisserändajatest halvasti rääkimine-kirjutamine. Väga lihtne on olnud saada tembeldatud rassistiks või vihaõhutajaks rahvagrupi vastu ja sellist templit inimesed pelgavad. Seda tõestab seegi, et avaliku arvamuse uuringud annavad alati Rootsidemokraatide (umbes nagu EKRE) erakonnale palju madalama toetuse küsitlustes kui see valimistepäeval tegelikult on. Inimesed ei julge siiani otse öelda, et toetavad nn. võõravaenulikku poliitikat.
Teiseks ei ole kunagi keegi suutnud tõestada, et Rootsi ja rootslased kaotaksid majanduslikult oma sisserändajaid soosiva poliitika tõttu. Vastupidi – tööpuudus on Rootsis madal, majanduskasv 4 protsendi ringis ja OECD analüüs näitab, et tänu põgenike vastuvõtule teenib iga Rootsi majapidamine umbkaudu 800 eurot aastas ekstra. Rootsi heaoluühiskond aga variseks kiirelt kokku ilma sisserändajateta, kes tihtipeale teevad lihtsamaid ja madalama palgaga töid, mida rootslased ise teha ei taha.
Kolmandaks põhjuseks, miks sisserändajatesse on suhtutud positiivselt on see, et ega tava-rootslane nendega väga palju kokku ei puutu. Mis samas on ka kasvavate probleemide allikas praegu ja tulevikus.
Kadusid piirangud, tekkisid getod
Teise maailmasõja ajal ja järel võttis Rootsi vastu pea 80 000 põgenikku Eestist. Suhtumine põgenikesse oli hea, aga olid mõned piirangud – põgenikud ei tohtinud näiteks tegeleda poliitikaga ja ei tohtinud esialgu elama asuda suurlinnadesse nagu Stockholm, Malmö ja Göteborg. Mingil hetkel need piirangud aga kadusid ja uued põgenikud hakkasid koonduma just suurlinnade äärerajoonidesse, millest seetõttu on mõnelgi juhul kujunenud sisserändajate «getod», kus rootsi keelt ei räägita ja rootsi ühiskonda ei sulanduta.
Probleem on eriti terav teise generatsiooni põgenike hulgas, kes paraku on ka kuritegevuse statistikas tugevalt üle esindatud. Seda nii kurjategijate kui ka ohvritena. Lihtne järeldus sellest statistikast on, et Rootsi on suures osas ebaõnnestunud sisserändajate integratsiooniga. Teine järeldus on aga see, et viimaste aastate põgenikud on suures osas tulnud Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida sõjapiirkondadest ja nende tagapõhi teeb nad ilmselgelt vähem võimekaks rootsi ühiskonda sulandumisel.
Stockholmi kontrastid
Rootsi ideaal oli aastakümneid ehitada üles võrdsete inimeste ühiskond. Iseenesest on see olnud suht utoopiline eesmärk kogu aeg. Tänaseks on selge, et ka Rootsist on saanud suurte kontrastidega maa. Ühest küljest kuulub Stockholm maailma 20-ne turvalisima linna hulka, teisest küljest on seal eeslinnad nagu Rinkeby ja Tensta, mis on suuresti ülejäänud Rootsist eraldunud kõrge kriminaalsusega piirkonnad. Mis absoluutarvudes võib-olla nii hullud polegi, aga võrreldes ülejäänud ühiskonnaga ja eriti distantsilt vaadates tunduvad hirmuäratavad. Veel hullema kuulsusega on vast Malmö külje all asuv Rosengård, mida tihti kirjeldatakse kui Rootsi kuritegevuse- ja sõjatandrit.
Aga, nagu juba alguses mainisin, ei ole midagi juhtunud üleöö ja kõik need sündmused on vaikselt arenemas olnud juba aastakümneid. Neist on lihtsalt vaikimisi mööda vaadatud ja seetõttu on probleemid hoopis eskaleerunud.
Mis saab edasi? Mina usun, et järgmise aasta parlamendivalimistel teevad Rootsidemokraadid tugeva tulemuse ja vaata, et isegi võidavad valimised. Siiani on teised erakonnad neid enam-vähem boikoteerinud, peale seda pole see enam võimalik. Ma ei välistaks ka erakorralisi valimisi lähima 12 kuu jooksul. Päris kindel võib olla, et Rootsi lähema aja jooksul oma sisserännupoliitikat ei pehmenda,vaid vastupidi. Tõenäoliselt võetakse eeskuju naaber Taanist, mis on viimaste aastate jooksul oma sisserännupoliitikat oluliselt karmistanud ja see on automaatselt kaasa toonud sinna tahtjate arvu drastilise vähenemise.
Lõppu ka pisut positiivsemat nooti. Rootsi oli ja on vapustavalt ilus, rikas ja turvaline maa. Rootslased on külalislahked ja väga sõbralikud inimesed, Ka need eeslinnad, millest eespool kirjutasin, on lähedalt vaadates ja kohal käies vähem hullud, kui sõnad ja pildid neid meieni tihtipeale vahendavad.
Olen korduvalt külastanud nii Rinkebyd kui Rosengårdi ning isegi elanud Tenstas ja tean, millest räägin. Vähemalt külaskäiku sinna soovitan ka kõigile Eesti ajakirjanikele, kes end hirmuhigiseks räägivad kirjeldades nende eeslinnade õudusi. Käige kohapeal ära ja ärge lähtuge oma maailmapilti ehitades ainutl tvitteri säutsudest ning anonüümsetest kommentaaridest ammutatud infost. Ja kui kogu rehkendust teha ei jaksa, tehke pool – lugege läbi ZlatanIbrahimovici autobiograafia „Mina, Zlatan“.
See annab ka ilma koha peale minemata suveräänse pildi ühe teise generatsiooni sisserändaja lapsepõlvest, kasvamisest ja valikutest just Rosengårdis. Kuigi – oma silm on kuningas ning see on absoluutne fakt,mitte alternatiivne.
