Analüütik Trumpi kõnest kongressile: ta ei jätnud enda teada, keda ta tegelikult esindab ja kellega eeskätt arvestab
Erinevalt tviitidest stiilis „meil võib see asi kenasti välja kukkuda, aga võib ka mitte“ kõlasid need vastandid kõne erinevates osades ehk siis kõik sõltus tõlgendajatest. Näiteks väitis Trump kohe kõne alguses, et „meie liitlased näevad peatselt, et Ameerika on jälle valmis neid juhtima (is once again ready to lead)“. Kõne lõpus, rääkides iga riigi õigusest valida ise oma tee, kuulutas ta aga nii. „Minu tööks pole mitte maailma esindamine, minu tööks on esindada USAd (my job is to represent the USA).“ Teha sellest viimasest järeldused USA tagasitõmbumisest maailma areenil on selge liialdus, ent presidendivalimistel lüüasaanud ja eeskätt USA ajakirjandus ei jäta jonni – tuleb võtta vaid sobivad tsitaadid ja serveerida kõike Trumpi-vastases soustis.
Kuna Trumpi-vastases hüsteerias räägitakse palju väärtustest ja põhimõtetest, siis väärigu seda ka üks demokraatia põhiprintsiipidest – rotatsioon võimu juures! (Euroopa Liidu puhul üks nn. Kopenhaageni kriteeriumitest). USAs olid demokraadid võimul 1993-2001, siis vabariiklased 2001-2009, uuesti demokraadid 2009-2017 elik – vabariiklaste valimisvõit oligi loogiline, ent võitis n.ö. vale ja selgelt kõrvalt tulnud mees! Koos temaga vale seltskond, kes üritab seda, mida pole siiani tehtud - platsi puhtaks lüüa! Aga see ju puudutab kümneid tuhandeid.
Keda Trump tegelikult esindab ja kellega eeskätt arvestab, ei jätnud ta enda teada – antud kõne alguses said kohe kiita Ford, Fiat-Chrysler, General Motors, Sprint, Softbank, Lockheed, Intel, Walmart kui kompaniid, kes n.ö. tema palve peale on juba teinud miljardilisi investeeringuid tagamaks töökohti, jõukust jne. Raske ette kujutada, et midagi sarnast oleks samas rollis rääkinud näiteks Hillary Clinton.
Ka kõne järgmistes osades oli ärimees selgelt ära tuntav ja uue trendiga poliitikas tuleb harjuda. USA meedia aga jätkab kaevamist - Washington Post ja New York Times, ehk siis kaks neist kaheksast väljaandest, kelle esindajad tõsteti Valge Maja briifimistelt välja, avaldasid kärmelt uusi tõendeid Trumpi administratsiooni liikmete ja Venemaa saadiku/diplomaatide kohtumistest valimiskampaania päevil. Tõestamaks, et Venemaa mõjutas valimiste käiku Trumpi kasuks. Arusaadavalt on selge, et diplomaatide ülesandeks ongi kohalike poliitikutega rääkimine (USA vabariiklaste konvendil olid kohal 25 riigi suursaadikud) ja häkkerite tegevus on midagi muud, ent hästi makstud suleseppadel pole kunagi probleeme võimatu seostamises võimalikuga ja vastupidi.
Vastasleeri rünnakute lõpetamise lootuses ohverdas Trump oma rahvusliku julgeoleku nõuniku Flynni, mida kommenteerides mainisin, et tagajärg võib olla vastupidine – rünnakud hoogustuvad veelgi. Nii ka läks, kusjuures NYT paljastas, et Trumpi meeskonna ja venelaste sidemete kohta korjati infot ka Euroopas. Mida päev edasi, seda huvitavamaid üksikasju selgub. Isegi traditsiooniliselt tundlikes teemades, kus sõnu hoolikalt valitakse. Näiteks see, et Flynni saatis kohtumisel Vene suursaadikuga Trumpi väimees juut Jared Kushner. Järgmisel päeval avaldas Trump foto, kus koos demokraatliku vähemuse juht USA senatis, juut Chuck Schumer ja president Putin (teadu algas Flynni afäär tema vanast fotost Putiniga). Jääb vaid oodata, millega see kahevõitlus lõpeb, sest juba mainitud Schumer ennustas (21. 02), et vabariiklased ise tagandavad Trumpi juuliks! Täna nõuab Schumer eeskätt kohtuminister Sessionsi tagasiasumist, kuna too jättis ametisse kinnitamisel mainimata oma mullu suvised kohtumised Vene suursaadikuga.
Kui nüüd Ameerikas jätkuva võimuvõitluse juurest suurde maailma tulla, siis tegelikult on USA kongresmenidel kirjas värske kohtumine oma Vene kolleegidega OSCE PA raames Viinis (24.02), millest on teada vaid Vene delegatsiooni juhi Pjotr Tolstoi ärplemine, et pakkusime Donbassi tunnustamist samamoodi kui Lääs tunnustas Kosovot. Kohtunud on ka USA staabiülemate komitee esimees Dunford ja Vene kindralstaabi ülem Gerassimenko – 16.02. Bakuus, mis asub ühel kaugusel nii Afganistanist kui Süüriast. Viimase asemel teab avalikkus pigem telefonikõnet NATO staabiülema Paveli ja Gerassimenko vahel. Teisisõnu – teistest suuremate poliitika käib ikka parasjagu omaette.
Peamine on selles, et nii nagu osa USA ärihaidest tõepoolest reageerisid Trumpi üleskutsele, on ka USA liitlased Trumpi mõttevälgatustest – mis sest, et vastuolulised ehk mitmeti tõlgendatavad – mõjutatuina ikkagi tööle hakanud. Pole ju raske olnud märgata, kuidas järsku meenus kõigile, et nad olid kolm aastat tagasi tõesti lubanud suurendada kaitsekulutusi ja et Venemaa hoiakutes pole selle aja jooksul tõesti midagi muutunud. Vähemalt rehkendamine – kuidas ja millal tõsta juba siin-seal käib. Meeldiv tõdeda, et selle, endale selgeks tehtud jutuga käib nüüd ka tundlike piirkondade külastamine, mida kenasti demonstreeris Saksamaa uue välisministri Gabrieli reis Tallinn-Riia-Vilnius-Kiiev. Samas on mees juba järgmisel nädalal Moskvas ja see tuletab meelde ka tema varasemaid sõite sinna majandusministrina, samuti mitmete teiste Euroopa poliitikute sõite Venemaale viimastel aastatel ehk siis, mil USAs praegu opositsioonis olevate jõudude arvates oli see lubamatu tegevus. Kui just polnud kedagi, kes kõrval asja n.ö. kontrollis.
Trumpi meeskonna vastu andmeid kogunud Euroopa reaalsus on seegi, et ponnistused Nord Stream 2 ja teiste projektidega ikkagi jätkuvad samas, kui Ida-Ukrainast tuleb vaid rindeteateid ja mitte sõnumeid konflikti lahenemise algusest. Kuna suurt sõda pole, siis on seis kahepalgelist poliitikat arvestades isegi hea. Ainult et jah – murepunkte on Euroopas rohkemgi. Lääne poolt vähekülastatud Balkan on kuidagi märkamatult kuumaks aetud, mida tuli äsja tunnistada seal kohal käinud EL välisministril Mogherinil. Tervikpilti arvestades tasub lausa tunnustada Eesti välisministrit, kes raiub nagu rauda, et Eesti kohe-kohe algava eesistumise perioodi üheks prioriteediks on idapartnerlus (Moldova, Ukraina, Valgevene, Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan), mille tippkohtumine viidi küll Tallinnast üle Brüsselisse. Kordaks üle, et Trump tuleb Euroopasse mais ja juunis ning järelikult avab oma kaardid Euroopa poliitikas vahetult enne seda, kui Eestis saab ELi eesistuja. „Ootan meie koostööd transatlantiliste sidemete edendamises“ (I look forward to working together to further advance transatlantic ties) – oli kirjas Trumpi meie presidendile saadetud aastapäeva tervituses. Meest sõnast ja – jättes Trumpi traditsioonilise teise poole ära – ees on igal juhul huvitav aeg!
