Kuidas seda teha? Soovitame alustuseks allikakriitiliselt suhtuda organisatsiooni, kes uut teadmist ühiskonnale esitleb. Eesti kontekstis tuleb teha vahet teadusasutustel (sh ülikoolide ametlikel instituutidel), üksikutel mõttekodadel (nt Praxis ja CentAR), turu-uuringufirmadel ja mittetulundusühingutel (MTÜ-del).

Kui esimesed kolm lähtuvad oma igapäevatöös headest uurimistavadest, näiteks Eesti teadlaste eetikakoodeksist, siis MTÜ-d on vabatahtlikud organisatsioonid, mille võivad kokku kutsuda vägagi erinevad huvigrupid.

Päevakajalisim näide on MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut, kes võtab viimasel ajal aktiivselt sõna ühiskondlikel teemadel. Paraku on nad kaaperdanud akadeemilised sümbolid ja nimetuse, esitledes end semantiliselt võttes uurimisasutusena: eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et instituut on teadus-, uurimis- või õppeasutus (ka kõrgkooli osa). Seda nad aga pole.

Ühiskonnauuringute instituudi veebilehel väidetakse, et tegu on mõttekojaga, mille eesmärk on välja selgitada Eesti inimeste arvamusi ühiskondlikult olulistel päevakajalistel teemadel ja neid laiemalt tutvustada. Nende missioon olevat ulatuslikult kajastada Eesti inimeste väärtushinnanguid.

Kuid kas ebamäärase rahastuse, motiivide ja huvidega organisatsiooni olukorrahinnangud ikka saavad olla sõltumatud? Teisipäeval kinnitas MTÜ Ühiskonnauuringute instituudi esindaja („Peeter Espak: kannatust, härra Lobjakas”, Postimees 28.03.17), et nad on MTÜ, mis kasutab teadlaste nõu ja eraisikute rahastust, ning et akadeemilised süvaanalüüsid ei olegi nende ambitsioon. See aga peaks olema ohumärk kõigile, kes kunagi satuvad nende uuringuid või raporteid lugema: niisugune väide kinnitab, et nende uuringud on subjektiivsed ja kindla kogukonna/sõpruskonna huvide kesksed.

Kuidas nad seda teevad?

MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi „uuringud” kujutavad endast üksikuid kallutatult formuleeritud küsimusi, mille tulemusi „tõlgendatakse” avalikkusele pressiteate vormis. Abiks võetakse omnibus- küsitlusmeetod, mis on turu-uuringufirmade silmast silma tehtav küsitlus.

Kes leiab 300–400 eurot, see tavaliselt sinna endale meelepärase küsimuse saab. Seega võivad omnibus-küsitlused sisaldada küsimusi nii teadusasutustelt kui ka eraettevõtetelt, kes soovivad teada, kuidas nende uus maasikamaitseline siider tarbijatele meeldib. Vastutus küsimuse sõnastuse ja selle hilisema tõlgendamise eest lasub aga sellel, kes on küsimuse eest maksnud.

Näiteks kui tulla päevakajalise küsimuse juurde, mis uurib homoseksuaalsusesse suhtumist, esitles kõnealune MTÜ avalikkusele küsitletute protsentuaalset jaotust kindlale küsimusele vastamise puhul, mainimata, mida need andmed sisuliselt tähendavad. Mida võib inimene mõelda, kui vastab, et samasooliste seksuaalsuhted ei ole mitte kunagi õigustatud? Mis võib mõjutada vastaja valikuid? Selle analüüsimiseks peaks olema kõrval näiteks küsimus vastassooliste seksuaalsuhete õigustatuse kohta. Samuti tasub usaldusväärse uuringu korraldamiseks kombineerida erinevaid uurimismeetodeid, kuid seda pole MTÜ oma senistes töödes teinud.

Kui uuringuasutus esitab selliseid tulemusi, on need parimal juhul küsitavad, kõnealusel juhul aga ebaeetilised ja manipuleerivad.

Kokkuvõttes pole ideoloogiliselt kallutatud küsimuste lisamine omnibus-küsitlusse uuringu korraldamine, veel vähem teaduslik käsitlus. Uuring nõuab selgelt sõnastatud uurimisprobleemi, eesmärki, andmete analüüsi ja tulemuste seni teadaolevas akadeemilises teadmises tõlgendamist. Ühiskonnauuringute instituudi kodulehelt ei leia aga ühegi uuringu raportit, mis võiks nimetatud puudujäägid kõrvaldada.

Seega on tegemist suurepärase infooperatsiooniga: räägitakse ulatuslikest uuringutest, näidatakse värvilisi graafikuid kenasti disainitud veebilehel, viidatakse sõltumatusele, kuid samal ajal konstrueeritakse oma reaalsust ja seeläbi manipuleeritakse avaliku arvamusega.

Küsimus pole selles, kas selliste „uuringute” tulemused meile meeldivad või mitte – problemaatiline on kõnealuse MTÜ metoodika ja mimikri, mida tulemusi esitledes kasutatakse.

Eveliis Padar