Heiki Suurkase autorikülg. 2068. aasta Eesti. Väljasurnud või rikas?
On asju, mis meist ei sõltu. Näiteks see, kas Euroopa Liit on üldse veel alles või oma bürokraatliku suutmatuse tõttu lõplikult lõhki läinud. Või see, kas vananev ja kibestuv Putin on Vene armee kogu muu maailma vastu sõtta ajanud.
Meie iseseisvuse ulatuse üle võib ju vaielda, aga on täiesti selge, et ennekõike kujundavad meie tulevikku siiski omaenda otsused. Kas riik on suutnud jätkusuutliku majanduskasvuga jõukust koguda või on tõesti iga paarikümne aasta tagant katsetatud uusi revolutsioone (nagu propageerivad mitmesugused „hartalaste” jõud Eestis), mis on küll toonud alati muutusi, kuid pole tingimata majandusele kasuks tulnud.
Näiteid, kuidas vaesest riigist sajandiga rikkaks saada, on arvukalt, kõige dramaatilisem neist ehk Norra. Meil on võimalik võtta eeskuju paljudest tiigritest Aasias, uuemal ajal isegi Aafrikast. Meil on võimalik võtta eeskuju ka Lääne-Euroopa sõjajärgsetest kogemustest. Meil on ka võimalik takerduda nõukanostalgiasse ja libiseda tagasi plaanimajanduse teele. Populism majanduses on aga ilmselgelt midagi sellist, mida vaene riik endale lubada ei saa.
Kindel tee pankrotti
Niisiis oletame, et ühel hetkel on lahvatanud vimm, punaroheline blokk mingi revolutsiooni tulemusel kogu võimu enda kätte saanud ja hakanud kehtestama uut moodi kommunismi. Selleks et ületada tuluerinevust Eesti ja lääneriikide vahel, on kehtestatud kõikidele kodanikupalk, mõistagi kohe Euroopa keskmise suurune. Riigieelarvet on seepeale võimalik jalul hoida üksnes tohutult laenu võttes, lootuses, et Brüssel annab andeks, nagu anti andeks Kreekale. See ju ongi sisuliselt Kreeka tee, mille too riik valis 1981. aastal ja mis kolmekümne aastaga viis pankrotini.
