Toomas Alatalu Põhja-Korea juhist: kas teate veel kedagi, kes nii noorelt vehib tuumarelvaga ja tekitab ülejäänud maailmas kõhedust?
Raske öelda, said ka senaatorid paljus targemaks, sest eks see Põhja-Korea ole üks suur salapärasus. Kui ka ei saanud, pole seda sünnis välja näidata. Laia arutelu tagamõte oli lihtne – kui üks eelmistest vabariiklastest presidente Nixon saatis väed Kambodžasse, teadsid eessesivast vaid neli isikut. Nüüd on vaat, et kõik Põhja-Korea spetsialistid, ent midagi ju ei otsustatudki. Ka Carl Vinson pöörast otsa tagasi.
Minu mõtted Trumpi uhke žesti puhul läksid hoopis neile radadele, et USA Kongressi senatisse valitu peab olema vähemalt 30-aastane, ent tegelikult verinoori senaatoreid seal polegi. Ehk siis kõige nooremaks selles USA ja Põhja-Korea konfliktis tuleb pidada hoopiski Põhja-Korea liidrit KIm Chong-uni, kes sai just 32seks või saab kohe 33ks. Kui juba ametlikes teatmikes riigi kohta on sees niisugune „teave“, siis mida üldse selle riigi kohta teatakse?!
Üks on selge – tegu on vanaisa (võimul 1948-94) poja (1994-2011) ja nüüd pojapoja valitsetud riigiga, kes segastel aegadel suutis – ka isoleeritust trumbina kasutades - endale tuumarelva muretseda.
Minu arust algavad praeguse Kimi (ka tema isa ja vanaisa olid Kimid) probleemid sellest, et tänu kahe vanema Kinni ponnistustele sai Põhja-Korea endale 2006. aastal tuumarelva. Tänane Kim oli siis kõigest 26-aastane, ent troonipärija -, et küsida – teate veel kedagi, kes on nii noorelt saanud vehkida tuumarelvaga ja teha teisi riike kõhedaks tegevaid avaldusi!?
Paratamatult jääb mulje, et Kim pole sellest noorusest, kus ta pigem mängimiseks tuumarelvaga vehkima hakkas, kaugemale jõudnudki. Lisagem sellele kuu tagune samuti võigas teade, sellest kuidas välismaa lennujaamas tapeti Kimi poolvend. Selge see, et võimuolija oli atentaadiga kursis, mille tulemusena tal enam perekonna-siseseid rivaale pole. Seis, mis võib osutuda antud dünastia nõrgimaks kohaks.
Nagu teada, erineb Trumpi välispoliitiline lähenemine maailma asjadele kardinaalselt, sest temal on esikohal Aasia, sealhulgas just Korea poolsaar. Tundub, et see sobis ka Kimmile, sest nüüd oli selge, et vehitakse kõva vastase suuna...
Tasub siiski märgata, et kogu oma provokatiivse käitumise juures on Põhja-Korea sammud piisavalt hästi läbi mõeldud. Kasvõi vanaisa Kimi 105. sünnipäeva puhul toimunud paraad ja sellele järgnenud raketikatsetus, mis nurjus. Kohe oli järgnemas Põhja-Korea armee aastapäev ja oodati uuestt mürakat. Midagi tuli, aga see oli kõigest suurtükiväe massiline harjutus. Elik – käib omapärane mäng – lääs püüab aimata, mida Kim teeb, tema aga teeb hoopiski midagi muud. Üllatus tuleb aga ikka – nagu täna hommikul, kui juba oldi kindel, et oht möödas, tuli ikkagi uus ja nurja läinud raketi katsetus.
Võtmeavaldus uues olukorras tuli Trumpilt – Põhja-Korea käitus „väga lugupidamatult Hiina suhtes“. Elik – vaatamata vahepealsetele oma musklite näitamisele loodab Trump, et peamine jõud, kes suudab Kimmi ohjeldada, on ikkagi Peking. Mida tollele vastutasuks on lubatud, selgub mõistagi hiljem. Hetkel on Hiina tähelepanu kontsentreeritud Pekingis 15.-16. mail toimuvale Siiditee tippkohtumisele, mida Peking on algusest peale lootnud läbi viia Euroopa tippude seltsis, ent esialgu napib tuleku kinnitajaid. Ja kui olukord naabruses peaks hoopiski teravnema, on tippkohtumise toimumine sootuks lahtine. Nii et Pekingil on, mille nimel ponnistada.
Teine probleem, mida Koreade puhul alati tuleb arvestada, on siseriiklik stabiilsus ja just lõunas. Kõlab paradoksaalselt, ent Põhja propaganda pole minutikski unustanud kahe Korea ühendamist ja fikseerib iga endale kasuliku fakti Lõunast. Eelmisel nädalal, kui USA viis sinna kohale oma uue raketitõrjesüsteemi THAAD, näidati piisavalt selle vastu protestivaid masse.
Tagamaast niipalju, et antud süsteemi vastuvõtu allkirja andis tänaseks tagandatud naispresident Park Geun-hye ja Trump oli kärme teatama, et lõunakorealased peavad ise selle kaitsekilbi kinni maksma. (nagu ta nõuab mehhiklastelt neile ehitatava tara kinnimaksmist!). Aga see on miljard dollarit. Nii ongi Lõuna-Korea tänavad rahulolematuid täis ja Kim, kes võtab seda kõike kui enda poliitika toetamist, on alust oma suurt mängu jätkata.
Pealegi tunneb temagi ajalugu – ka klassikaline Kariibi kriis ei vallandanud kohe – esimesel aastal käis Kennedy esmalt Viinis kokkulepet otsimas. Kuna seda ei sündinud veeres asi alles teise aasta lõpuks kriisiks. Trumpil on sedapuhku vähemalt töövõtja naabrimehe Xi Jinpingi näol olemas. See aga tõotab kardinaalseid muutusi propagandas – mis sa neid ameeriklasi ikka sõimad, kui pitsitajaks hakkab hoopiski hiinlane.
