Mihhail Korb: Eesti majanduseelis on madalad hinnad naabritele, puudus aga madalad palgad meile endile

Eesti Panga president Ardo Hansson kirjutab keskpanga 2016. aasta aruandes: “Kujunenud olukorras tekitab muret eelkõige kiratsev tootlikkus, sest majanduskasvu edestav palgakulude kasv ei saa lõputult kesta.”

Ühest küljest on Hanssonil õigus: Eesti ettevõtted peavad suutma küsida oma töö eest oluliselt paremat hinda. Eesti võtmeprobleem on selles, et teenida tahaks väga palju palka, kuid ühtlasi tahame, et hinnad jääksid samale tasemele. See ei ole võimalik.

Miks tootlikkus kiratseb?

Vaatame kõigepealt definitsiooni, mida tootlikkus tähendab. Tootlikkus on riiklikul tasandil sisemajanduse kogutoodangut riigi või piirkonna ühe töötaja kohta ning ettevõtte netokäivet ühe töötaja kohta.

Küsimus ei ole ainult selles, mitu puulusikat muhulane päevas valmistada suudab, vaid palju rohkem selles, kui palju üks puulusikas maksab. Mis käivet tekib. Tootlikum on teha päevas kaks puulusikat hinnaga 10 eurot tükk kui 5 puulusikat hinnaga 1,9 eurot tükk. Vaeva vahe on aga 2,5kordne. Eestlane arvab, et tootlikkus tähendab ainult suuremat pingutust, rohkem toodangut. Kuid see tähendab ka õiglasemat hinda, tänases just Eestis eelkõige viimast.

“Valitsus viiks siseturule suunatud ettevõtetele täiendavaid tellimusi esitades tööturu veel rohkem tasakaalust välja, teeks seetõttu ettevõtetele tervikuna olukorra raskemaks ja pidurdaks pikemas perspektiivis Eesti majanduskasvu,” kirjutas Ardo Hansson. See ei vasta tõele.

Meie tööjõuturu nõudlust ei paisuta mitte vaeste elanike enneolematud nõudmised ja nende täitmine, vaid naaberturgude hoopis teistsugune palga-hinna tasakaal. Soome-Rootsi-Norra inimesed ei tee rohkem tükke, nad küsivad iga tüki eest meie mõistes hingehinda. Nad pakuvad vähem tööd, kõrgemat hinda ja rohkem puhkuseaega ka meile. Suruvad peale, kui mõtleme näiteks 70 000 Eesti inimesele Soomes. Kas Eesti Panga president arvab tõesti, et me peame Eesti inimeste vaesust säilitama, kuna meie ettevõtted ei suuda/julge tõsta hindu Skandinaavia tasemele (või sellele lähemale), kuhu suur osa meist ongi juba kolinud?

Eesti Panga president lisas: “Majanduse edasise arengu seisukohast on peamine küsimus selles, milline on ettevõtete soov ja suutlikkus senist tootmist ümber kujundada nii, et see võimaldaks töötajate üha suurematele palgasoovidele vastu tulla.” Ma ei süüdistaks Eesti ettevõtteid võimetuses või abituses.

Palga soovidele ei olegi vaja vastu tulla, tuleb maksta inimesele turumajandusele kohast palka. Seda peab tegema ka riik. Sealhulgas nendele, kes saavad raha riigilt. Nt pensionärid. Eesti järgmise aasta eelarve aitab paremini hakkama saada 86% Eesti elanikest. Kuid suure osa sellest rahast annavad nad kohe tagasi Eestis tegutsevatele ettevõtetele.

Loomulikult kujundab valitsus oma poliitikaga Eestis asju ümber, kuid mina näen, et senisest palju paremaks. Me aitame Eesti ettevõtetel tõsta oma hindu tasemele, mis on piirkondlikus ja rahvusvahelises konkurentsis mõistlikud. Meie eelis on olnud justkui madalad hinnad, naabritele. Kuid meie puudus on olnud madalad palgad, meile endile. Me ei saa neid kahte asja kuidagi lahutada.

Norra mudel – kõrged hinnad naabritele ja turistidele on tasakaalustatud väga hästi kõrgete palkadega omadele. Me ei plaani valitsusega maapeale paradiisi ehitada. Me plaanime muuta Eestit senisest palju konkurentsivõimelisemaks.