2009. aastal selgitasin Õhtulehele kaks päeva enne Eurovisioni finaali, miks Alexander Rybak võidab kindlalt Eurovisioni oma lauluga “Fairytale”. Olin Norra võidus nii veendunud, et andsin isegi välja tõotuse, et kui ta ei võida, siis ei võta ma eales enam Eurovisioni teemal sõna, vaikin nagu haud.

Mulle, kui selle lauluvõistluse fännile, oli see isiklikult päris karm lubadus.

“Fairytale” õnneks võitis ülekaalukalt ja sai kõigi aegade suurima punktiskoori. Seetõttu julgen ka praegu veidi oma arvamust avaldada.

Täna on mul Portugali laulu suhtes sama sisetunne nagu toona Norra osas. Nii võimsaid veksleid, nagu siis, ma tänavu välja anda ei söanda, kuna maailm on vahepeal muutunud ja tõejärgsel ajastul pole selge, kuidas sotsiaalmeedia või erinevad alternatiivsed faktid tulemusi mõjutavad. Mängima hakkavad paljud muud tegurid kui laul ise, aga usun sellegipoolest, et siirus seekord võidab.

Portugal on osalenud aastast 1964, aga pole kunagi esiviisikusse pääsenud. Tänavu on nad lavale toonud midagi nii imelist, puhast ja ilusat, et see paneb paljudel silmanurgast pisara voolama. Ma pole eales lugenud nii palju kommentaare, kuidas üks Eurovisioni laul inimesi hingepõhjani puudutab. Kuigi ilu on alati suhteline, siis minu hinnangul on see üks viimaste aastate ilusamaid Eurovisioni laule üldse ja sellest saab ilmselt samasugune standard paljude repertuaaris, nagu “Girl From Ipanema”.

Ehk on siiruse ajad tagasi tulemas?

Midagi sügavat, ehedat ja ajatut on Salvador Sobrali esitatud ja tema õe loodud laulus peidus. Edu valemiks lihtsus ja siirus, kuigi muusikaliselt analüüsides pole see laul üldse mitte lihtne, vaid ainult kõlab ja mõjub lihtsana. Just see teebki selle laulu geniaalseks. Lihtne ei pruugi olla banaalne.

Esimese korraga kuulmise järgi seda ilmselt keegi kohe klaveril maha ei mängi, tuleb korralikult kõrva teritada, et kõik harmooniad ja detailid välja noppida. Kuigi laulja esinemismaneer võib põhjamaades tunduda kummalisena, siis on see väga sügaval portugali laulukultuuri DNA-s. Selles palas on nukrate ja hingestatud Fado laulude mõjutused, eeskujuks tuntud portugali keeles laulvad tähed Tim Jobim, João Gilberto, Paulo Gonzo ja teised.

Just lihtsus ja siirus oli see, miks ka Alexander Rybak oma muinasjutulauluga võitis. Portugali võidu korral oleks see esimene kord, kui Eurovisionil võidab ballisaalide elegantsuse etalon - aeglane valss.

Kolm neljandikku taktimõõt väikeste fermaatide ja tavapärast poplaulu sümmeetriat lõhkuvate lisataktidega lööb kõik kaardid segi. Paljude eurolaulude auto-raadio-tapeedina kõlava tiksumise pulss on 120 lööki minutis, kõik on sümmeetriline ja etteaimatav. Enamik popmuusikat toodetaksegi tänapäeval sekundi murdosa täpsusega tiksuvas rütmis arvuti poolt, mida looduses kunagi ei esine.

Loodus on alati orgaaniline. Puud pole kunagi mikromeetri täpsusega ühepikkused. Iga merelaine, tuuleiil või rähni toksimine on veidi varieeruva sagedusega. Just see imeväike variatsioon tekitabki maagilise tunde, mida me tajume looduse iluna. Portugali laulus on looduse ilu ja orgaanikat nagu ausas klassikalises muusikas, folgis või jazzis. Nanosekundi täpsusega pulseeriva rütmi puudumine ja suur dünaamika on esimene suur trump.

Isegi kui me oma kultuuriruumis laulja välise ekspressiivsusega ei suhestu või kehakeelt veidi kummaliseks peame, tajume alateadlikult, et see on ehe. Seal pole ühtegi võltsnaeratust ega silma-pilgutavat poosi.

Eurovisionil on laulul aega täpselt kolm minutit. Iga sekund on arvel. Seepärast ei raatsi laulukirjutajad enamasti rohkem kui viis sekundit eelmängule kulutada. Kohe algusest tuleb tõsiselt kütma hakata, et kuulajad kaasa tiksuma panna ja nende tähelepanu mitte kaotada.

Portugali laulu eelmäng on neli-viis korda pikem kui keskmine eurolaulu intro, hämmastavad 20 sekundit. Aga see tekitab kõigi laulude virrvarris imelise mõttepausi, kus kogu telesaade justnagu hetkeks peatuks ja laulule ruumi annab.

Laul on stiililt mõnus sümbioos aeglasest jazz-valsist, bossalikest harmooniakäikudest ja muusikalidele omasest keelpilliseadest. Ei ühtegi löökriista, puhkpilli, pauku, sünteetilist heliefekti ega taustavokaali, mis kaunistavad tavapäraselt eurolaulu. Puhas naturaalne klaver, keelpillid ja üksainus ülitundlik inimhääl. Minimalistlikumat etteastet oleks raske ette kujutada, võib-olla ainult kitarri või klaveri saatel, mida pole Eurovisionil siiani kohanud.

Mis juhtus Itaaliaga?

Suurfavoriit Itaalia oli laulu ilmumisest saati San Remo festivalil minu lemmik olnud. Juba jõudsin ka kuulutada sõpradele, et võidab kindlalt Eurovisioni, enne kui ilmus välja Portugali laul. Nüüd olen oma usu Itaalia laulu kaotanud. Peamiselt selle tõttu, et Francesco Gabini laul on oma esialgsest võlust väga palju minetanud. Laulu originaal, mis oli heas tasakaalus, Eurovisionile ei mahtunud. Sealt tuli ajapiirangu tõttu ligi kolmandik kärpida. Paraku kärbiti just neid osi, mis sellele laulule tasakaalu ja sisu andsid.

Maha tõmmati enamik esimesest salmist ja täielikult teine. Iseenesest oli ju väga hea idee naerda õhtumaade inimeste “idamaade kultuse üle” lisades metadatana ohtralt vihjeid, tsitaate ja sümboleid. Need aga kärbiti ja seetõttu läks enamik heast ideest kaduma. Järele jäi ainult skelett: liigselt korduv refrään koos väikese vaheosaga.

Poolfinaali esinemises oli Gabini ise selgelt väga närvis ja pingutas üle.

Tulemus polnud pooltki seda, kui tema esmaesitus San Remo lauluvõistluse finaalis, kust Itaalia riigitelevisioon selle laulu üles noppis ja ilma rahvusliku eelvooruta otse Eurovisionile saatis. Nüüd on laulu esialgne võlu vähenenud. Täiesti ebavajalikud on lavale istutatud värvilised taustalauljad, kelle vokaal jäi tunduvalt alla Meie Verona-tiimi proffide omale. Ka rahvas ei elanud poolfinaalis saalis sama hoogsalt kaasa nagu San Remos.

Mul pole absoluutselt mingit kahtlust, et kui võistlust hindaks ainult professionaalsed žüriid, oleks Portugali võit tänavu väga suur teiste riikide ees. Kuna aga profižüriid ja rahva hääl on pooleks, siis on ka Itaalial ja Bulgaarial veidi šansse. Musta hobust nagu mullu Ukraina seekord ilmselt ei tule.

Paraku võib tekkida sama efekt, kui Eestis möödunud aastal, kus žürii lemmik oli küll imeline Mick Pedaja oma originaalse laulu ja tunnetusega. Rahvas aga saatis Eurovisionile ikkagi verinoore Bondi, kelle pingesolek ja kaarditrikid paraku kuulajate südameid ei puudutanud.

Mick Pedajal oleks möödunud aastal Eurovisionil ilmselt sama võimas efekt olnud, kui tänavu Portugalil. Imeline siiras ja omanäoline esitus võlts kulla-karra ja plastiku vahel paistab alati silma.

Kuigi kihlveokontorid ennustasid Veronale edu, siis minu kinnitus sõpradele oli, et meie laul tänavu poolfinaalist edasi ei pääse. Muideks, Laura ja Koit andsid endast parima. Tõeliselt võimas ja kindel esitus, aga andku mulle hea kursavend Sven Lõhmus andeks - ta teab ka ise, et Verona ei olnud tema kõigi aegade parim laul. Selles polnud ühtegi originaalset käiku ega värsket ideed. Kõik juba ammu kuuldud ja kulunud stambid. Kui aga laulus endas sügaval hinge sees pole, siis ei aita ka sunnitud žestid ja naeratused sellesse rohkem siirust ja ehedust luua.

Kuidas edasi?

Kui jätta Eesti Laulu võitja otsustamine ka edaspidi telefonihääletajatele, siis jääb olukord tulevikus sama niruks. Laulukirjutajad on sunnitud tegema originaalsete laulude ja siira muusika asemel kindlate klišeedega populistlikke pop-tooteid, et võimalikult suurele osale eesti hääletajatest meele järele olla. Nii ei jõua uued originaalsed ja ehedad laulud kunagi Eestist välja. See algas "Leto Svetiga" ja kestab edasi, kui rahvusringhääling hääletussüsteemis muudatusi ei tee.

Jään mitmendat aastat oma seisukoha juurde, et Eesti peaks meie lõppvoorus kasutama rahvusvahelist žüriid, mitte oma enda kahuriväge, kellel on paratamatult Eesti lauljate ja laululoojatega liiga tihedad emotsionaalsed sidemed.

Näiteks Eesti Laulu finaalis kohtuniku rollis olnud Marju Läniku ülevoolav kiidukõne pani ilmselt ka Ivo Linna enda natuke punastama, kuigi Iff väärib tõesti ääretut lugupidamist ja vähemalt presidendi kõrgeimat auraha. Paraku on Eestis täielik erapooletus võimatu, sest kohalik muusikaringkond on liiga väike, kõik tunnevad kõiki. Just seetõttu tuleks kasutada erapooletut rahvusvahelist žüriid.

Pakun välja ka ühe innovaatilise idee. Kasutades digilahendusi ja Eesti kuvandit e-riigina, teeks õige meie rahvusliku finaalvooru internetis kättesaadavaks ja hääletatavaks kõigile Eurovisioni-maadele ning arvestame seda tulemust oma võitja selgitamisel. Nii saame Eestit esindama laulu, mis potentsiaalselt Eurovisionil ka teistele riikidele meeldib, mitte ainult eesti rahvale.

Suureneb laulu läbilöömise potentsiaal ja samas on see laulule heaks eelpromoks, mille jaoks meil niikuinii vahendeid napib. Kui mõnisada tuhat hindajat Euroopa riikidest on oma hääle andnud, siis on võitja laulul tunduvalt kõvem kapital, kui ainult Eesti-sisene telefonihääletus.

Ma usun, et mitmed faux-pa’d oleks olemata ja Eesti esindaja saaks oluliselt kõvema stardipositsiooni, kui tänast valemit muuta. Eesti rahvas võiks telefonihääletusel sellegipoolest selgitada oma lemmiku ja selle võitja saaks väärika tiitli, rahva lemmik - Eesti Laulu võitja, nii nagu varasematel aastatel. Eraldi valitaks aga meie saadik Eurovisionile.

Ongi tore, kui aupaiste langeb ühe laulu asemel kahele. Üks, kelle valib välja Eesti rahvas ja teine, mille valivad välja teised riigid, kes niikuinii hiljem seda Eurovisionil hindama peavad hakkama. Seal me oma kandidaadi poolt ju niikuinii hääletada ei saa.

Kui need kaks võitjat langevad kokku, siis seda suurem on laulu potentsiaal. Aga ärme saada enam Eestit esindama tooteid, mis rahva häälte peibutamiseks võidu nimel konstrueeritakse. Tänane süsteem paraku just seda soosib. Nii saab võita küll mingi portsu hääli, aga mitte inimeste südameid. Südamed saab võita ainult ehedusega.