Kui vapsidele tuli kaigas kätte joonistada

1930-ndatel hakkas Eesti kunstielu mõjutama poliitiline surve ning Pätsi piits ja präänik.

Eesti Vabariigi esimesel aastakümnel jäid kultuuriskandaalid „puhta kunsti piiridesse”, kusjuures eriti populaarne oli naisloovisikute mõnitamine. Teisel kümnendil hakkas tooni andma poliitiline surve. Esialgu vapside liikumisena, milles kõik tõsiseltvõetavad eesti kultuuritegelased nägid kultuuri aheldajat, halvemal juhul täielikku hävitajat. Karikatuuridel kujutati vapse ikka kaikaga, täiesti ühemõttelise atribuudiga. Suhtumine ei olenenud kultuuritegelaste poliitilisest meelsusest – ühtviisi sarkastilisi epigramme kirjutasid vapside kohta nii vasakpoolne Alle kui ka konservatiiv Hindrey. Tegelikult haaras võimu aga hoopis Konstantin Päts, kes kultuurivaldkonnas kasutas üsna leebet piitsa-prääniku poliitikat. Ja kuna präänik oli loovisikutele rohkem meeltmööda, jäid skandaalid vaikival ajastul enamasti seadusliku korra piiridesse.

1930: luuletaja Valter Kaaveri põgenemine Nõukogude Liitu

Kaaver on ere näide sellest, kuhu võib viia poliitilise naiivsuse ja kirjanduslike ambitsioonide ühinemine. Tema luule temaatikast ja meeleoludest annavad värvika pildi ainsa säilinud luulekogu käsikirja pealkirjavariandid: „Miljonid ja Viisnurk” ning „Viisnurk – me raadio”. Kaaver oli riigikogu IV koosseisus Eesti Tööliste Partei (sisuliselt kommunistide legaalne käepikendus) saadik. Kartes vangistamist, põgenes Nõukogude Liitu, kus ta otsekohe vangistati. Viimased 16 eluaastat veetis Kaaver peamiselt stalinlikes vangilaagrites, kus ta 42-aastasena suri (1946).

Hämmastavalt täpselt nägi Kaaveri saatust ette Aleksander Antsoni epigramm „Valter Kaaver” (1927): „Leonardi ja Schopenhaueriga vis-à-vis / Liebknechti ja Marxi jünger nii kui nii / kas pääseteed sind kodanlisest ummikust kord välja ei vii – / või saadab sind saatus samuti Giacomo Matteottini.”

Matteotti oli Itaalia parlamendi sotsialistide liider. Fašistid röövisid, tapsid ja põletasid ta 1924. aastal. Nii et kodanlisest ummikust viis tee Kaaveri tõesti välja, aga pääsetee polnud see teps. Põhimõtteliselt täitusid Antsoni mõlemad hüpoteesid.

1933: August Kirsimäe mõrvakatsed ja enesetapp

1929. aastal anti Kirsimäe romaanile „Puhastustuli” Looduse romaanivõistluse esimene preemia. Pärast seda läks 24-aastane noormees eriti ülbeks ja hakkas end pidama kõrgemaks olendiks. Romulus Tiitus „Oma modellide keskkonnas” (1981): „Et mainitud žürii hinnang oli tõesti liialt kergekäeliselt tehtud, nähtub kas või sellest, et Kirsimäe edaspidisest loomingust läks enamik aia taha, järgmise kolme-nelja aasta jooksul nägid tema töödest trükimusta vaid mõned novellikesed. Ühe üleöö korüfeeks löödud algaja masendav allakäik. Kas ei võinud olla taoline moraalne löök üheks ajendiks äärmiselt edeva noormehe psüühilisele traumale, mis viis laskerelva haaramiseni enese ja teiste vastu…”

29. augusti varahommikul üritas Kirsimägi Tallinnas Saue 18-8 korteris tappa oma endist pruuti Ilse Madissoni ja tolle abikaasat Brunot. Mõlemad said raskelt haavata, esimene reide, teine rindu. Veendumata olukorra sihipärases lahenduses, lasi Kirsimägi seejärel endale kuuli pähe. Tiitus: „Kas võib kujutleda veel palju õnnelikumate eeldustega inimest: noorus, ilu, tervis, sportlik ja kirjanduslik talent, ning nüüd veel honoraridest pungil rahakott kah. Ja ometigi katkes selle võimeka noormehe karjäär sünges mõrvaudus.”

1933: Eesti rahvuskirjanike liidu (ERL) loomine

Sisuliselt olid rahvuskirjanikud vapslik surrogaat Eesti kultuuri koerakuudis, nende produktsioon naeruväärne – ja seda vastupidi autorite taotlustele. Rudolf Põldmäe artiklis „Rahvuskirjanikest ja nende liidust” (Looming 12/1969): „Ajakirjanduses öeldi otse välja, et ERL-i organiseerimise eesotsas seisavad vapslikud kirjamehed F. Karlson ja G. Naelapea ning Tartu vapside juhtiv tegelane A. Thomson.” Vormiliselt oli ERL-i demagoogiale aga raske vastu hakata, sest isamaaluse ja positiivsuse nõuet propageeris ka võim. Asi läks koguni nii kaugele, et rahvuskirjanikud üritasid üle võtta keskset kirjandusajakirja Looming ja keelasid enda kritiseerimise. Harald Peep teoses „Hajamõtteid huumorist” (1992): „Isamaaluse nimel nõudis üks nende liidreid Kaster Kaselo koguni, et arvustus peab nende ülesehitavat rolli vastuvaidlematult toetama ning vältima igasugust norimist.”

ERL teatas pidevalt ka tippkirjanike liidus osalemisest, ilma et nad „ei” ega „jah” oleksid vastanud. Juhatusse valiti aga ikka neidsamu toslemeid. (Kurt Toslem oli Postimehe ajakirjaniku Richard Janno välja mõeldud rahvuskirjanik. Selle tüübi võttis edukalt kasutusele tema kolleeg Romulus Tiitus.) Kui Pätsi režiim vabadussõjalased provokatsiooni abiga maha surus ja juhid natukeseks ajaks vangi pani, hääbus ka nende käepikendus kultuuri vallas. Ehkki ERL üritas mimikrit. Tuglas (Tänapäev 1/1935): „Seni näeme ainult poliitilise konjunktuuri kasutamise püüet. Näeme vaid nina seadmist iga tuuletõmbuse järele ja kaasajooksmist igale võimuavaldusele.”

1933: Pedro Krusteni akrostihhon

Kui Jaan Tõnisson kehtestas 1933. aasta augustis trükiteoste eeltsensuuri ja tema oma leht Postimees seda sammu nõretava heakskiiduga toetas, esitas opositsioonis oleva Veileri ajalehetrusti Rahvaleht üllatava följetoni Miini Mihkli (Pedro Krusten) sulest. Sellesse põimitud luuletuse ridade esitähed annavad ülalt alla lugedes kokku „Laku perset, tsensor”. Tiitus: „Rahvaleht suleti, Veileri mehed hõõrusid käsi ja panid käiku uue ajalehe Sõnumed ja ega följetonistki tööta jäänud. Publikul oli aga naeru hulgaks ajaks.”

1934: raamatuaasta romaanivõistluse läbikukkumine

Romaanivõistlustega tublisti kuulsust ja raha kogunud Looduse kirjastus aina kasvatas oma energilise juhi Hans Männiku käe all väge. Kuna 1935. aasta oli valitsus kuulutanud raamatuaastaks, kuulutas Loodus enne seda välja võistluse parima eesti romaani kirjutamiseks üldse ja ülepea. Auhinnaks pöörane miljon senti ehk 10 000 krooni. (Sel ajal ja hiljemgi oli kombeks igasuguseid võidu- ja preemiasummasid reklaamida sentides, sest nii tundusid need suuremad.) Tegelikult ei antud auhindu välja ainsagi sendi eest. Võistlusele saabunud käsikirjade markantsematest katkenditest koostas üliettevõtlik Loodus aga koguteose „Suletud ümbrik”, mille levitamise politsei rõveduste pärast ära keelas.

1934: Tallinna kunstihoone valmimine

See otsekohe kummutiks ristitud hoone Vabaduse väljakul tekitas Eestis uut tüüpi üldrahvalikku elevust. Seni olid arhitektuuriprobleemid rahvahulgad üsna külmaks jätnud. V. Vende teoses „Unustatud Tallinn” (1989): „Moodsa arhitektuurilise lahendusega maja seisis seal üksi ja õnnetuna nagu inetu pardipoeg. Rahvas kutsus teda kunstikummutiks.” Mööbli ja majade samastamine innustas ka karikaturiste, kellel vaikiva oleku tingimustes nagunii enam midagi tõsisemat teha ei olnud.

Õnneks või kahjuks sai maja eraklikku positsiooni nautida ainult kolm aastat. Siis ehitati tema kõrvale Majaomanike panga seitsmekorruseline hiiglane ja senine „kummut” muutus pigem öökapikeseks.

1935: Hugo Raudsepa „Mikumärdi” ümbertegemine

Ei saa öelda, et Eesti kirjanikud ametlikult nõutud positiivsuse ja rahvusterviklikkuse nõuet õhinal täitma oleksid hakanud. Kui seda tehti, siis raha pärast. Parlamentaarse riigikorra asendamine totalitaarsega kellelegi ju mõistust juurde ei andnud ja vähemaks ka ei võtnud. Seetõttu tundub autori algatus oma niigi ülimenuka näidendi kohitsemiseks üleliigse agarusena. Karl Ehrmann artiklis „„Steriliseeritud” Mikumärdi” (Teater 4/1936): „Uuendatud „Mikumärdi” on tehtud pigem propagandaliseks, riiklikuks, programmilisekski – ta on nüüd sobivaim näidend tähtpäeviks, nagu vabariigi aastapäevaks, võidupühaks jne. Kui aga rääkida uuendatud „Mikumärdi” positiivsustamisest, siis saab juttu olla ainult näidendi viimasest vaatusest. See viimne vaatus on aga, kahjuks, kukkunud välja ilusõnaliseks õõnsaks paatoseks. Pateetikaks, mil pole komöödia enesega orgaanilist sidet ja ühtlust.”

1935: ajakirja Tänapäev ilmuma hakkamine

Tänapäev pakkus huvitavat lugemist paljudest eluvaldkondadest. Ometi sai Tartu vaimu kõige eredamalt esindanud väljaanne ilmuda ainult ühe tervikliku aastakäigu (1937). Esimene aastakäik jäi poolikuks, sest avanumber ilmus alles aprillis, muudel juhtudel sekkus tsensuuri karistav käsi. 1936. aasta oktoobrinumber konfiskeeriti, sest see sisaldas „sihilikku lugupidamatust vabariigi valitsuse tegevuse vastu ja vabariigi valitsuse tegevuse pahatahtlikku hindamist ning arvustamist”. Kui seekord suutis politsei trükikojas hävitada peaaegu kolmandiku tiraažist, siis 1938. aasta märtsinumbri puhul mitte ainsatki eksemplari (kõik olid juba müügis). See ajas võimu nii vihale, et ajakirja ilmumine keelati hoopis. Toimetus üritas vastulööki anda albumite väljaandmisega („Künnipäev”, „Jüripäev” jne). Taas saadi ilmumisluba 1939. aasta jaanuaris. Sel aastal võis politsei triumfeerida: oktoobrinumbrist suudeti hävitada kogu tiraaž. Tekkinud lünga täitmiseks andis toimetus välja kaksiknumbri, mis mahult seda ei olnud.

Puänt aga alles tuli: mais 1940, ainult mõni päev enne iseenda lõppu suutis Tallinna võim Tartu vaimule otsustava paugu anda. Tänapäev suleti igaveseks napilt enne seda, kui nõukogude võim seda nagunii teinud oleks.

1935: nõiajaht Aino Kallase näidendile „Mare ja ta poeg”

Näidend Jüriöö ülestõusust, mille süžee on laiemalt tuntud Bornhöhe jutustuse „Villu võitlused” kaudu, ei olnud šedööver ka kunstilises mõttes, kuid see ei puutunud üldse asjasse. Lea Tormis raamatus „Eesti teater 1920–1940” (1978): „Näidendi ja lavastuse vastu alustasid hoopiski mitte kunstilistel kaalutlustel ägedat sõjakäiku ülinatsionalistlikud ringkonnad. Autorile ja Estonia teatrile heideti ette kangelasliku rahvusliku mineviku halvustamist.” Üks näidendivastase ajujahi ajendeid oli kindlasti asjaolu, et selle oli kirjutanud soomlanna, seega alamrassi esindaja, pealegi naine.

Aga oli neidki, kes seda juhtumit positiivses vaimus käsitlesid. Leo Soonberg (Soonpää) (Teater 5/1936): „Seetõttu kujuneski minu suurimaks teatrielamuseks A. Kallase „Mare ja ta poja” puhul tekkinud sulesõda. Selles ei peegeldunud too vastik leige rahulolu, vaid me nägime, et inimesed teatrist südamega osa võtavad.”

Kuldsed sõnad, mida maksab kultuuriskandaalidest rääkides ikka ja jälle meelde tuletada.

1937: August Mälgule talu kinkimine

Selle skandaali olemuse võttis nelja reaga kokku August Alle („Quo vadis” 1937): „„Kirjamees, kirjamees, kuhu vinnad oma pauna?” / „Tindiga lähen, tindiga lähen kroonu sauna: / leil seal võtab kõik vanad vaevad ja valud, saabuvad preemiad, soojad kohad ja talud.””

Eesti parimale kirjanikule president Pätsilt lubatud kriitvalge Lagle talu asus keset turbaraba Õismäel Paldiski maanteest paremal, üsna mere lähedal. (Põhimõtteliselt asub praegugi.) Maa oli vilets, leiba pidi Mälk poest ostma. „Väga üksikuina seisavad hooned seal lagedal sool, kus puudub isegi tavaline vilets ja kõver sookask,” kirjutas ajakirjanik 1943. aastal. Avaliku arvamuse järgi oleks talu pidanud saama hoopis A. H. Tammsaare. Aga sai Mälk. Nagu ka „soojad kohad”, olles rahvuskogu ja riigivolikogu liige.

***

Kultuurišokkide ülevaate esimene osa ilmus 29. aprilli LP-s.