Kunagi ilmus meil ülipopulaarse Andrea Camilleri esikromaan „Vee kuju“ ja sellega paraku asi piirduski. Mäletamist mööda on kaasaegsest Itaalia krimist tõlgitud Giorgio Faletti „Mina tapan“ ja Giulio Leoni „Mosaiikmõrvad“. Ja muidugi Arno Saare „Rong Tallinnasse“, kus tegevus toimub meie riigis. Donna Leoni paraku itaallannaks tituleerida ei saa.

Nüüd siis Antonio Manzini „Must rada“. Esimese hooga võiks öelda, et tegu on itaaliapärase Hercule Poirot’ tegevuse jäädvustamisega, millele lisatud kohalikku koloriiti.

Arrogantne politseiuurija Rocco Schiavone on Roomast provintsi, Aosta orgu pagendatud. Ta vihkab lund ja talvesaapaid, küll aga naudib hääd veini ja rooga. Ja on terava mõistusega ning teab täpselt, kuidas käituda ülemuste ning alluvatega. Ehk siis ehe Itaalia, mida kirjeldavad ka Leon ja Camilleri.

Mõistagi on Schiavone pehmelt öeldes pahur, kui peab Clarksid jalas lumes sumpama, sest keegi on suusamäel meesterahva teise ilma saatnud. Asja teeb komplitseerituks tõik, et laibast on ka rajahooldusmasinaga üle sõidetud nii, et tükid taga.

Chiavone üritab ühte hoidvas kogukonnas võõrana laveeris selgust saada, kes mõrvas ja miks mõrvas. Lisaks tuleb tal tige prokurör üle mängida ning, kuna politseinike palgad pole suurema asi, ka kõrvalt üht-teist teenida. Kas just seaduslikult, aga raha on raha.

Tuleb tunnistada, et Itaalia krimiromaan, olgu siis üksik, toob lugemislauale värskust. Ja tegelikult võib Leoni siiski Itaalia krimikirjanikuks pidada küll, kui tema raamatuid kõrvutada rahvuslike autorite loominguga.