Eestis toimib kinnisvaraturg ainult Tallinnas, Tartus ja suvel Pärnus. Eriti Tallinnas käib vilgas elu, selles sünnib uus linn või uuslinn. Nii ärilinn kui ka kodulinn. Nõudlus on piisav, isegi kuum. Aga kuidas me vaatame mõne aja pärast nüüdsetele arengutele tagasi? Arhitektuurile, funktsionaalsusele, ajaloolisele perspektiivile?
Mai alguses kritiseeris Helsingi linnaplaneerija Timo Hämäläinen Eesti Päevalehes („Soome linnaplaneerija: Tallinn on autode linn. Pange suveks Narva maantee üks pool kinni!”, 3.5) Tallinna selle eest, et siin on justkui mitu keskust, sealhulgas Ülemiste City. Ta pidas Ülemiste City linnaku arendamist „rumalaks mõtteks”, sest seal on justkui kõik uus ja ühe ajastu käekirjaga tehtud.
See pole muidugi tõsi, sest Ülemistel Targa Äri linnas on leidnud koha nii tsaari- kui ka nõukogudeaegsed hooned. Paljud Hämäläineni mõtted on filosoofiliselt siiski õiged. Näiteks see, et tervikliku linnaku rajamise korral hakkab see ühel ja samal ajal vananema ning uuendamine, eriti kui seda tuleb teha korraga, on pööraselt kallis. Just seepärast jäid nõukogude aja lõpus paljud toiminud keskused ja tehasekompleksid laokile. Ajastu turbulents oli liiga suur. Narva Kreenholm on üks markantsemaid näiteid.