Alatalu: millal USA uuesti juhtohjad enda kätte võtab, sõltub siiani väga vihasest riigis võimu kaotanud eliidist
Üliriigi USA juhtimises ärimehe-revolutsiooni tegevast Donald Trumpist kirjutamine on üks suur väljakutse. Veelgi suurem pähkel see, miks Trump FBI 7. direktori James A. Comey tegelikult maha võttis.
Eriti USA ladvikus jätkuvat silmas pidades - terve neljapäev (8.juuni) pühendati FBI eksdirektori selgelt mitteerapoolikule küsitlemisele, mida väidetavalt jälgis kogu uudishimulik Ameerika ja muu maailm. Trumpi vaenlased siin-ja sealpool ookeani ning Kremlis kohe kindlasti.
Kogu selle „nõiajahi“ (Trumpi enda määratlus) tagamõtteid on kaks – saada kinnitust, et Venemaa häkkerid mõjutasid USA eelmise aasta presidendivalimiskampaaniat Hillary Clintoni kahjuks ehk siis Donald Trumpi kasuks ja et Trump võis olla sellest teadlik, - mitmed tema valimismeeskonna isikud olid kas varem Venemaa ametnikega suhelnud või tegid seda valimiskampaania ajal või pärast seda.
Kuna valimistel ameeriklaste häälte enamuse, kuid valijatemeeste häälte vähemuse saanud Demokratliku partei juhtkond pole kaotusega siiani leppinud ja Vabariikliku partei ladvikus on piisavalt palju neid, kes lihtsalt pole rahul ärimehest matsi esilekerkimisega ühiskonna tippu ning otseseid kaotajaid tipus on palju (ainuüksi ärimehest riigisekretär Tillerson lubab koondada 2800 diplomaati!), siis on Trumpi pidurdamine või mahavõtmine olnud valimistulemuste selgumisest peale paljudele nii leiva kui ka põhimõtete küsimus.
Olen Ameerika valimiskampaaniaid jälginud aastakümneid ja õppinud peamist nägema ja talletama ning mitteolulist kõrvust mööda laskma. (Igal juhul teatasid 1976. aastal ka Tallinnat väisanud USA valimistiimi mehed, et olen Izvestija-meeste kõrval ainus, kes toimuvale pihta saab). Alati kujuneb välja mingi teemade ring, mida tuleb jälgida. Nagu ka igat selget ebakõla, mis sellega seotud. Mainin seda selle pärast , et tuletan kohe meelde kahte fakti, millest neljapäevasel Comey grillimisel polnud juttu. Mõistagi jälgisin seda vaid põgusalt, sestap lisan, et nendest polnud juttu ka neis ülevaadetes, milledega küsitlemise järel tutvusin.
Esimene seik. Kõikvõimas (aga FBI direktor seda on) Comey jäi mulle esimest korda jälgimist vääriva mehena silma pärast mullust 28. oktoobrit, kui ilmnes, et ta oli pärast kohtuministri poole pöördumist omal algatusel ka kõiki USA Kongressi liikmeid informeerinud sellest, et FBI jätkab Hillary Clintoni emailide uurimist (mis eelnevalt oli lõpetatud). Kui nüüd meenutada, et just Clintoni imidzit kahjustavad emailid sattusid ajakirjandusse tänu – nagu juba toona kirjutati – Venemaa häkkerite rünnakutele Demokraatliku partei serveritele, siis tähendas Comey see ja alarmeerivas vormis tehtud avaldus vahetult enne valimisi nende põhimõttelist mõjutamist. Hoolimata kümnetest selgitustest, k.a. Trumpi kiitusest Comey käitumisele, mõjus Comey säärane isetegevus välisvaatlejale arusaamatult (ent hiljem leidus ka selgitus).
Mis mulle toona aga silma ja meelde jäi, oli Comey kasv – 203 cm. Kuna Trumpil on pikkust „vaid“ 188 cm (Comey ametisse nimetanud Obamal 185 cm), tuli kohe ette Napoleon Bonaparte tuntud lausung endast peajagu pikemale marssalile „Msjöö, kui te minu korraldusi ei täida, kaotate te ülevaltvaatamise võimaluse kiiresti.“ Tõin need arvud huvipakkumise nimel, ehkki kasvuvahe annab alati sõimaluse öelda, et üks nägi lihtsalt teisest kaugemale. (Huvitavast veel sedagi, et FBI asutati 1908.a. president Theodore Roosevelti ja toonase justiitsministri Charles Joseph Bonaparte otsusega. Too viimane aga oli Napoleoni noorima venna Jerome Bonaparte - Westphalia kuningas 1807-13 – pojapoeg).
Teine seik. Pärast ametisseastumist hakkas Trump rääkima oma kolleegide ehk teiste riigipeadega telefonitsi. Kaheksandal päeval jõudis suurliidriteni ja siis – üllatus missugune! - avalikkusele lekkis tema Mehhiko ja Austraalia juhtidega peetud kõnede sisu, mis ei näidanud Valge Maja uut peremest kõige paremas valguses. Kuidas sai niisugune asi üldse võimalikuks? Järelikult kuulatakse USA presidenti pealt? See aga pani automaatselt sootuks teise valgusesse kõik senised ja ka hilisemad lekked USA ajakirjandusse (kas ainult sinna – kui arvestada Vladimir Putini tähendusrikast sõnumit USA naisajakirjanikule Peterburis, et tema on küll lugenud USA salajast tippdokumenti).
Comey vallandamine oli loogiline
Teemat pikemalt arendamata tõden siinkohal vaid ühte momenti Comey neljapäevasest ülestunnitustest – tal kargas pähe mõte, et tema vestlust Trumpiga lindistati ja n.ö. enda päästmiseks hakkas ta tagantjärele kirja panema seda, millest presidendiga rääkis. Hiljem aga saatis selle sõbrale, kes lekitas selle sisu ajakirjandusele. Reakodanikuna on mul tunne, et USA ühe luureasutuse etteotsa oli kas sattunud ebakindel mees või oli ta ebakindlaks muutunud USA tipppoliitikas viimase 12 kuu jooksul toimunu ja jätkuva mõjul. Sestap tuleb Comey vallandamist ametist loogiliseks sammuks pidada. Trump nimetas Comey ühes oma viimases tviidis ka „lekitajaks“ (leaker) , mis mõistagi ei tee au maailma ühe mõjukaima luureorganisatsiooni eksjuhile. Õigeks võib hinnata ka FBI vastu esitatud süüdistust, millega Trump oma otsust põhjendas – kord on lastud käest ja seda saab taastada vaid uus juht.
Kas ja kuivõrd püüdis Trump jutuajamistel Comey’ga mõjutada aga oma meeskonna ja Venemaa esindajate sidemete uurimist (Venemaa häkkerite „osa“ USA valimiskampaanias on loetud tõestatuks), on raske praegu hinnata, sest lisaks avalikkuse ees esinemisele annavad Comey ja teised väljakutsutud isikud tunnistusi ka kinnistel istungitel. Igal juhul saab öelda, et USA 2016. aasta presidendi valimiskampaania läheb ägeda hooga edasi – nüüd tuleb selle lõppemiseks lugeda otsust, et Trumpi tema ametikohast vabastamist eeldavad kahtlustused ja süüdistused on alusetuiks tunnistatud.
Trump on juba kinnitanud oma valmisolekut koostööks selleks seadustega ettenähtud institutsioonidega ja jätkab oma poliitika kujundamist. Eile sai teatavaks tema otsus külastada pärast G20 tippkohtumist Saksamaal Poolat, mis on korralik ninanips Prantsusmaa presidendile, kes söandas heita Trumpile kinda pärast seda, kui too oli keeldunud ratifitseerimast just Prantsusmaal küpsetatud kliima kokkulepet. Samas on Poola külastamine väljakutse ka Brüsselis istuvatele Euroopa Liidu liidritele, kes Poola valitsuse iseseisvat poliitikat ikka ja jälle avalikult arvustavad.
Trumpi kohta võib ükskõik mida öelda, aga samas on selge seegi, et just tema koos samaaegselt aktiviseerunud Aasia liidritega – kelle reele on hüpanud ka Venemaa president - on pannud pea kõik maailma tipud ja tegijad midagi senikehtinus muutma või ümber hindama. Vanade skeemide raames toimunud mugava äraelamise ajad on kuidagi järsku ümber saanud või saamas. Rahvad/valijad käituvad teisiti kui enne. Mis edasi saab ja millal USA uuesti juhtohjad enda kätte võtab, sõltub paljus praegu veel väga vihasest USA võimu kaotanud eliidi osast. Ent eks neilgi tuleb varem või hiljem praeguses tõejärgses (?) nõiajahis (?) punkt panna.
