Peeter Ernits kärast Haabersti remmelga ümber: toore jõuga kaugele ei jõua, võtame aja maha
Mina avastasin Haabersti hõberemmelga täiesti juhuslikult 29. mai õhtupoolikul. Haabersti ristmiku ümbrus meenutas toona hiiglaslikku raielanki ja lugematud kännud valendasid. Kortermajad, mille akende all olid äsja kohisenud kenad puud olid äkitselt otsekui alasti kistud. Selle asemel kõrgusid palgivirnad.
Viimasel ajal tüüpiliseks saanud pilt, kus teede ääres haigutavad hiiglaslikud raiesmikud ja teeservi palistavad palgivirnad oli jõudnud viimaks ka pealinna. Kõige selle keskel kõrgus üks hiiglaslik puu mõne lähema kaaslase seltsis.
Toona painas mind üks asi. Mõtlesin pidevalt sellele, et kohe kohe tuleb mul riigikogus hakata metsaseadust muutma mille tulemusena hakatakse raiuma juba 60 aastaseid kuusikuid. Mulle see plaan ei istunud ja ma teadsin, et vaatamata sellele et isegi keskkonnakomisjoni juhid on vastu üritavad metsatöösturid seaduseparandust ometi läbi suruda.
Ma peatasin tol õhtul auto, astusin suure puu juurde ja sain tuttavaks särasilmsete inimestega kes olid tema varju oma laagri püstitanud. See seltskond särasilmseid noori inimesi oli otsustanud suurt puud iga hinnaga kaitsta.
Vegard, siinsamas Õismäel elav Norra kuningriigi alam, valdas olukorda täielikult. Vegard näitas mulle ringristmiku rekonstrueerimise plaane, andis ülevaate sündmuste käigust ning näitas erinevaid dokumente, nende hulgas raieluba. Kuigi raieluba oli antud 795 puu maharaiumiseks, oli Vegard lugenud üle, et tegelikult oli selleks hetkeks maha raiutud tervelt 223 puud rohkem.
Šokeerituna helistasin kohemaid peaminister Jüri Ratasele. Kellele veel kui mitte temale! Oli ju just Jüri see mees, kes toonase Tallinna linnapeana algatas üleeuroopalise roheliste pealinnade liikumise. See suurepärane algatus on tänaseks teoks saanud ja elab oma elu.
Roheline pealinn tähendab aga seda, et siin osatakse linna sedasi arendada. Arvestatakse ka linnapuudega, liiati veel selliste hiidudega nagu Haaberstis.
Alles see oli, kui Tallinn kuulutati Euroopa puupealinnaks. Seisin Niguliste kiriku kõrval kasvava Kelchi hiidpärna juures ja vaatasin, kuidas abilinnapea Arvo Sarapuu kõrge tiitli vastu võttis. Ma olin selle üle uhke ja vaatasin selleks puhuks seitsme meetri raadiuses ümber hiidpuu valmistatud sepisaeda.
Tänaseks on sellest möödas vaid kaks aastat…
Jüri oli parasjagu Küprose visiidil, kuid helistas kohe tagasi ja soovitas tegevlinnapea Taavi Aasaga rääkida. Helistasin ka temale. 6. juunil kirjutas mulle Tallinna keskkonnaameti juhataja Relo Ligi, et algselt pidi hiidremmelgas alles jääma. Keskkonnaameti juht tunnistas mulle et kuigi haljastuslikus hinnangus oli hiidremmelgas hinnatud III klassi avastasid nemad, et puu on tegelikult palju paremas seisundis.
Kaks nimekat eksperti- Olav Abner ja Hendrik Relve olid selleks ajaks oma sõna öelnud. Mõlemad kinnitasid, et vaatamata soliidsele eale on puu hea tervise juures ja tuleks kaitse alla võtta.
"Kaaludes selle puu esteetilist, maastikulist ja kultuurilist väärtust (kõrge hinnang kohalike elanike silmis) tuleks tõsiselt kaaluda ta looduskaitse alla võtmist kohalikul tasandil," teatas keskkonnaamet ekspertiisile tuginedes. Oli 9. Juuni.
Mida rohkem ma hiidremmelgaga tegelesin, seda jäisemaks suhtumine muutus. Linnaisade suhtumine oli läbi ja lõhki tehnokraatlik. Mis kuradi puu, see sureb niikuinii paarikümne aasta pärast, võtame maha, kisume ka juured välja ning istutame kümme uut puud asemele. Kui projekt näeb ette, et tee läheb siit, siis raiume puu maha, olgu ta või hiidsuur ja kui eksperdid soovitavad ta hoopis kaitse alla võtta. Projekt on olemas, kooskõlastused olemas, lepingud sõlmitud ja tööd käivad. "Sina ja mina sureme ka," püüdsin vastu vaielda.
"Sellise loogika järgi võiks meid juba täna ära tappa. Vaata, kui palju vanainimesi liigub tänavatel ringi.“ Pärast seda, kui ma asusin Haabersti hiidremmelga kaitsele keskkonnaamet enam minu pärimistele ei vastanud. Ma saan neist suurepäraselt aru. Kuigi nende meelest peaks hiidpuu kaitse alla võtma tuleb samas ju oma leivaisadele alluda.
Omal ajal avaldas Urmas Roht artikli pealkirjaga "Mis maksab puu linnas?“
Puud, mis on näinud aegu kaugelt enam kui meie, on suutnud hakata stressirohkes keskkonnas kasvama ning suutnud ka sellistes tingimustes vaatamata kõigele kestma jääda – neil pole hinda. Nad on hindamatud selles mõttes, nagu me ei saa nimetada õiglast hinda puhtale õhule, vaikusele, päikesepaistele. Samamoodi ei saa me üles lugeda kõiki linnapuude olulisi ja väärtuslikke omadusi. See on nagu arvude lõpmatus, kus alati võib lisada nimetatud
Kuigi nimekas dendroloog kirjutas selle üheksa aastat tagasi sobib see ka tänasesse päeva.
"Ikka ja jälle tuleb puutuda kokku tehnokraatliku suhtumisega linnapuudesse, mis hakkavad kusagil kellegi plaanidele ette jääma. Plaanidele, mis on visandatud kopa ja buldooseri mõõtu silmas pidades.. Neisse plaanidesse ei kipu mahtuma kiuslikud linnapuud. Üks laiavõraline, terve ja heakasvuline linnapuu on kaugelt enam väärt kui sajad noored mõnemeetrise võraga noored puud. Sellise vana puu mahavõtmisel ei ole tõsiseltvõetavad jutud, et kuhugi mujale istutatakse kas või kümmekond või sada uut puud asemele. Sellist juttu võib lobiseda vaid kergeusklikele inimestele üldsuse maharahustamiseks," rõhutas linnapuude suurimaid asjatundjaid.
"Linna stressirohkes, vingugaasirikkas, mulla halva õhustatuse ja niiskustingimuste juures on noori puid kasvama saada äärmiselt problemaatiline. Harva on noortele puudele antud linnas suureks sirguda. Kui linnapuud ei kujuta enesest tõsist ohtu inimeste elule ja tervisele ning varale, on vale neile varakult kallale kippuda. Laskem neil väärikalt vananeda, sest nad teevad seda üsna sarnaselt meiegi vananemisega! Puud on mõnikord uskumatult visad ja püsivad vaatamata näiliselt kehvale seisundile veel aastaid ning aastakümneid elujõulistena. Milleks kippuda enneaegu sündmustest ette ja teha lõplikke otsuseid. Linnapuud on meie kaaslinlased ja selliselt tuleks neisse ka suhtuda.“
Mida ma peaks eelnevast lähtudes arvama Tallinna linna plaanist, et enam kui tuhande maharaiutud puu asemele istutakse vaid 287 uut? Sellest ajast kui ma Haabersti hiidremmelgaga esimest korda tutvusin on möödas kolm nädalalt. Seni tundmatust hiiust on selle ajaga saanud superstaar,
Mida täna ikkagi teha?
Arvestades kujunenud olukorda, kus dendroloogid ja pealinna keskkonnaamet soovitavad väärikas puu kaitse alla võtta, kus tuhanded inimesed jälgivad murega hiidpuu saatust ja kus litsentseeritud puudelangetajad- arboristid on otsustanud et nemad uhke ja terve puu langetamisega oma käsi ei määri tuleks täna aeg maha võtta ja püüda leida kompromiss.
See pole Reidi tee, kus kõik võimalused on ammendatud ja teelaiendus on ainus arukas võimalus. Haabersti hiidpaju naabruses on vaba maad nii et tapab ja tema ellu jätmise nimel väikse kaare tegemine poleks kuigi raske...Tõsi, ametnikele toob see puhkustehooaja hakul tööd juurde ja lihtsam on korrutada et midagi teha ei saa.
Ma olen kindlalt seda meelt, et Haabersti ristmik tuleb korda teha, kuid sama kindlalt ka seda meelt, et mitte iga hinnaga. Toore jõuga, liiati veel valimiste aastal kaugele ei jõua. Liiati kui hiidpuu saatust jälgivad täna tuhanded ja tuhanded. Mentaliteet, et "raiume maha – kasvab uus! Tarbime ära – võtame mujalt järgmise!" on ajast ja arust.
Liiati veel linnas mis püüdleb roheliseks pealinnaks ja kandis alles äsja Euroopa puupealinna tiitlit.
"Püüdkem planeerides ja rajades veidi rohkem mõelda ning alternatiive otsida, et rajatised saaks rajatud ja põlispuud linnas jääks kasvama. Miks ei ole püütud kompromissi leida. Et teelaiendus saaks tehtud ja väärikas puu jääks elama, Võimalused selleks ju olid?"
Need viimased read kuuluvad Urmas Rohule ja on kirja pandud juba aastal 2008.
Kordan taas, võtame korraks aja maha. Veel ei ole hilja.
