Lehvivad lipud, eri põlvkonnad koos, rahvuslikud toidud ja riided ümberringi, hinge minev kombinatsioon pidulikkusest ja tõsidusest… Minu laste ja noorte laulupeo kogemused meenutasid mulle mu enda lapsepõlve, kui käisin vanaisaga ja onu- ja tädilastega härjavõitlusel (iidne ohverdustseremoonia) ning isa ja vennaga suurel areenil jalgpallimängu vaatamas. Rääkisin oma eesti sõbrale, et kõik need sündmused sarnanevad üksteisega tugeva tunde (paatos) ning kehalise ja ritualiseeritud pidulikkuse poolest. Kuid mu sõber polnud minuga nõus ja ütles, et laulupidu on midagi palju pühamat ja identitaarsemat (juuri tähtsustav ideoloogia – toim).

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega