Anna Põllu autorikülg. Kuidas motiveerida uue põlvkonna töötajat?

Tööturule jõuab Z-põlvkond, keda motiveerib palga kõrval eelkäijatest rohkem soov maailma muuta.

Noorel töötajal võib oma päris esimesel töökohal olla palju soove ja ootusi. Tähtis on eneseteostus, pidev tagasiside, töötaja väärtustamine ja teadmine laiemast eesmärgist. Hea tagasiside pole lihtsalt kiitus, sellest kaalukam on töövõit konkreetse probleemi lahendamisel, projekti õnnestumisel või ühiskondlikult kõnetava teema tõstatamisel.

Samas seisab noor kahe jalaga kindlalt maa peal: ta teab, et pelgalt missioonitundest üüri ei maksa ning maailma ei avasta. Soov üle keskmise palka saada on suur, kuid tööd ainult suure palga pärast tegema ei kipu. Töö on osa meie isikupärast, kuvandist ja eneseväljendusest (ka turundamisest). Toon näite: on suur tõenäosus, et pärast seda, kui olen tutvustanud end seltskonnas ajakirjanikuna, tögatakse mind sõbralikult, et kas omavahel räägitu on järgmisel päeval esiuudis ja kas ongi nii, et kõige põnevamad uudised on need, mis kirjamusta ei kannata. Ja kel ei tuleks silme ette muusik, kel palutakse kohe lõõts lahti lüüa!

Ka sotsiaalmeedia pole ammu enam lihtsalt lõbus ajaviitekoht, vaid teadlik osa enda avaliku karakteri loomisest. Ideaalvariandina võiks töö olla hobi – nii ei peaks päevagi tööl käima. Ja maailma muutmine ei tähenda teps mitte globaalsete probleemide lahendamist, vaid pisikesse maailma – kogukonda, valda, linna, oma sisemaailma – panustamist. Tänapäeva noort motiveerib eelmistest põlvkondadest rohkem tegelik vastutus ja pidev areng.

Ülipikad tööpäevad ja terve ööpäev kestvad vahetused kaalub mõnda aega üles missioonitunne ja vasikavaimustus. Aga varem või hiljem lämmatab see suur koorem igasuguse tunde, halvimal juhul ka kodutunde.

Teisalt olen näinud enda ümber tohutult andekaid ja missioonitundega eakaaslasi: õpetajast ämmaemandani ja kirglikust looduskaitsjast end üles töötanud loomeinimesest ettevõtjani. Ülipikad tööpäevad ja terve ööpäeva kestvad vahetused kaalub mõneks ajaks üle missioonitunne ja vasikavaimustus. Aga varem või hiljem lämmatab see suur koorem igasuguse tunde, halvimal juhul ka kodutunde. Oi kui magusaks muutub siis võimalus põgeneda välismaale, teenida mõnda aega raske töö eest palju raha, tulla tagasi ja… hakata hoopis midagi muud tegema!

Tean üht tunnustatud kooli kutsutud noort õpetajat, kes tunneb praegu, pärast esimest tööaastat, et lihtsalt ei jaksa enam. Tõsi, ta on võtnud lisakoormust, sest kolleegid julgustasid teda ja nii saab ta ka enam-vähem Eesti keskmise töötasu kätte. Kui aga kolleegid teaksid, et naeratava maski taga praksub üha häälekamalt läbipõlemise mõte: läheks minema, välismaale, teeks elus kannapöörde. Põhiline, et saaks minema.

Töö kuhjub tal hiliste õhtutundideni ja näpistab osa nädalavahetusestki. „Oleks veel mees ja lapsed kodus, ei kujutaks elu ettegi,” arvab ta. Ei ole teada, mis sellest õpetajast saab, kuid on kindel: noor, kes unistab elutervest eneseteostustest, motiveerivast tööst ja mis peamine – armastusest, ei taha sellist elu. Ilmselt võib nii mõnigi leida oma tutvusringkonnast sarnase näite.

Maailm muutub. Edukas on tööandja, kes seda võimalikult vara märkab ja oskab sellega arvestada. Esitan järgmiseks kolme noore inimese lood, mis aitavad mõista uute, nii Y- kui ka Z-põlvkonna esindajate motivatsiooniallikaid ja väljakutseid. Nimed on nende enda palvel muudetud, aga lood elust enesest.

NOOREM TARKVARAARENDAJA

Maido (22) on töötanud aasta noorema tarkvaraarendajana Tallinnas. Ta õpib kõrgkoolis samal erialal ja saab iga kuu kätte ligikaudu 1000 eurot. Tööl tunneb ta end hästi ja näeb end seal töötamas veel mitu aastat: igapäevased ettevõtmised on huvitavad, teadmistemahukad ja võimaldavad alati midagi uut õppida. Peale arvutisüsteemide töö keerukuse tuleb lahendada klientide probleeme. „Mind motiveerib pidev õppimine. See on selline teistsugune õppimine: õpid tegelikke probleeme lahendama ja kui saad aru, kuidas kõik töötab, saad asju omakorda paremini teha.” Suurim väljakutse on talle inimese murest aru saamine ja selle sõnastamine arvutikeelde. „Palk on motiveeriv, arvestades seda, kui vähe ma veel kõigest tean. Ei julgeks küll rohkem küsida.” Samas on palk tähtis, aga: „Kui töö on cool, siis raha pärast küll üles ei ärka. Lühiajalist ja hästitasustatud tööd võib teha, aga pikalt ei jaksa.”

ETTEVÕTJA

Maril (30) on taskus bakalaureusekraad psühholoogias, kuid tema töövaldkond on foto- ja videoprojektid. Pea neli aastat tagasi tegi ta seda töö ja kõigi muude tegevuste kõrvalt, kuid siis sai praeguse abikaasaga ühiselt otsustatud kõik ametlikuks teha. „Otsustasime jooksvalt vaadata, kuidas minema hakkab. Kuna firma loomine on Eestis väga lihtne, ei olnud midagi kaotada. Fakt, et ise vastutan, motiveerin ja distsiplineerin, on see, mis tegutsema paneb,” räägib Mari. Kuna neil on väike pereettevõte, käivad isiklik ja ettevõtte areng käsikäes. „Esialgu oli ehk pisike väljakutse era- ja tööelu piiride tundmine (kui oli veel kodukontor), kuid nüüd on juba üle aasta kontor kesklinnas, mistõttu ei ole sellega enam probleemi,” räägib ta.

Paindlikkus on selle elustiili juures kõige suurem privileeg. „Saad ise otsustada, mida ja kuidas ja kui palju teed, peaasi, et lubatud asjad õigeks ajaks tehtud saad.” Sarnaselt ettevõtte loomisega ei ole ta endiselt pannud paika ettevõtte visiooni või missiooni – plaanis on jätkata, ent mitte kasvada suure(ma)ks ettevõtteks. „Just see ongi kõige nauditavam, et meil on väike ettevõte, pigem väiksed ja väga erisugused projektid, mitmekülgsed kliendid ja koostööpartnerid.”

Loomevaldkonnas on tema sõnul tähtsad oskused ja kui oled hea selles, mida teed, ei ole klientide leidmisega muret. „Kui aga keegi arvab, et iga ettevõtja teenib väga palju, siis minul see (veel) Eesti keskmist ei ületa, seega see ei peaks olema ainus motivatsioon oma ettevõtte loomiseks,” lisab Mari.

SUHTEKORRALDAJA

Andrus (27) on endine kommunikatsioonispetsialist. Ta lõpetas ülikooli samal erialal, töötas Eesti ühes edukaimas oma valdkonna ettevõttes kolm aastat ja sai iga kuu 900 eurot kuus kätte.

Endine töökoht ei pakkunud talle uusi väljakutseid ega motiveerinud noort tööle jääma. „Otsisin endale ise sobilikke tegevusi ja igapäevatöös oli väljakutseid, kuid töö muutus lihtsalt rutiinseks. Kogu aeg oli sama rütm: iga kuu siseleht, iga aasta kohustuslikud üritused, näiteks suvepäevade ja jõulupeo korraldamine. Teadsid kogu aeg ette, mis tuleb,” kommenteerib Andrus. Ta tõdes, et omamoodi oli see ka hea, sest lõpuks oskas ta kõike seda teha.

Arvestades ettevõtte suurust ja kasuminumbreid, oleks palk võinud kõrgem olla. „Tundsin, et iga kuu olid ikka näpud põhjas. Pakuti küll teenuseid ja tooteid, jõulupidu ja suvepäevad olid alati tasuta, sünnipäeval anti meene, aga nendega üüri ära ei maksa.”

Uus töökoht viis Andruse uude linna ja täiesti teisele ametikohale, praegu saab ta üle 1200 euro kuus kätte. „Ei ole põhimõtteliselt ühtegi seost eelmise tööga – õppisin kõike kohapeal ja järk-järgult. Polnud ka võimalust eelmise töötaja käe all õppida.” Andrus nendib, et nüüd, pärast poolteist aastat uuel töökohal olemist, on tunne, et ta teab, mida tegema peab. Mahukad projektid ja tähtajad võivad jätta ajahätta ning tekitada varasemast suuremat pinget, kuid motivatsioon reaalsest vastutusest, suurte asjade ärategemisest ja nähtavad tulemused on kaalukeeleks töö jätkamisel. „Otseselt või kaudselt tehakse tänu minu tööle korda koole, lasteaedu, linnaväljakuid, matkaradu, tänavaid, kergliiklusteid. See tunne – sellest tundsin küll varem puudust.”