Teiseks - sellel lool on aga veel ka teine tahk, mis puudutab Eesti riigi rahvusvahelist mainet, välispoliitilise joone järjepidevust, selle tõsiseltvõetavust ja usaldusväärsust. See viimane on miski, millest on olnud Ratase-Toomi valitsuse ajal ebamõistlikult palju põhjust rääkida. Ja tuleb rääkida veel.

Mis siis sel korral probleemiks? Lühidalt - suutmatus näha suuremat pilti ja tajuda vastutust, mida praegune võimupartei kannab, mitte ainult oma venekeelsete valijate ees, kellest osadele Kremliga äri ajamine kindlasti meeldib, vaid rahvusvaheliselt. Veel lühemalt - probleem on, et valitsuse geopoliitiline kompass on paigast ära.

Sanktsioonid on vastus sõjale

Mida see suurem pilt meile räägib? Seda, et Euroopa äärealal asuva väikeriigi püsimise ja eduvõimaluste jaoks on rahvusvahelise õiguse maksvus põhimõte, mille peenrahaks vahetamine tähendaks meile suurimat võimalikku ohtu.

2014. aastal Ukrainas sõda alustanud ja Krimmi annekteerinud Putini režiimi vastu Euroopa Liidu, USA, Austraalia, Jaapani, Kanada jt. poolt kehtestatud sanktsioonid ei ole mitte taevast kukkunud. Nendel on konkreetne põhjus. Sanktsioonid on vastus rahvusvahelist õigust, teise riigi suveräänsust ja territoriaalset puutumatust jõhkralt rikkunud režiimile. Vastus sellele, et Ukrainas on praeguseks hukkunud ligi 10 000 meest ja naist ja, hoolimata allkirjast paberil, mis lubab Ukrainas rahu taastamist, käib sõda edasi.

Muidugi on selline vastus olnud Kremli jaoks häiriv. Nii häiriv, et katsed lääne murendamise strateegiat ellu viia muutuvad järjest jultunumaks. Käiku on läinud kõik vahendid – ränderelv Süüria ja Liibüa suunalt, esmalt probleemi tekitamine ja siis iseenda lahke väljapakkumine sellesama probleemi “konstruktiivse lahendajana”, populistlike ja isolatsioonilike parteide ja kandidaatide varjamatu toetamine, meediaruumi korrumpeerimine valede ja inforünnetega siseriiklikult, üksikute riikide majanduslik äraostmine ja üksteise vastu mängimine.

Valitsus peaks teadma Euroopa Liiidu poliitika põhimõtteid

Kõigest sellest hoolimata on seni suudetud lääneriikide ühtsust hoida. Ka Eesti ametlik diplomaatide aetav poliitikaliin on seadnud Euroopa Liidu, läänerinde ühtsuse ja valitsuse sanktsioonide poliitika järjekindla ja muutumatuna püsimise meie üheks olulisemaks välispoliitiliseks eesmärgiks.

Kuidas aitab Eesti riigi rahvusvahelist usaldusväärsust kasvatada 35 miljoni euroga appiminek Venemaa strateegilisse sektorisse, mis sanktsioonide tõttu rahanappuses vaevleb?

“Vaguniäri ja raudtee pole Venemaal sanktsioonide listis,” proovib õigustada Eesti maksumaksja raha eest tehtava uue investeeringu Venemaale suunamise heaks kiitnud majandusminister Simson.

Valitsus, mis on varsti üheksa kuud ametis olnud ja mis juhib hetkel Euroopa Liitu, peaks siiski teadma konsensuslikult kokku lepitud Euroopa Liidu poliitika põhimõtteid Venemaa suunal. Eesti ise on varasemalt olnud ukse alt ja akna praost sisse imbuda üritava Venemaa suhtes selgesõnalise hoiaku võtnud. Seepärast olid meie jaoks kõikide liikmesriikide vahel kokku lepitud laiemad põhimõtted olulised.

Esimene viiest printiibist ütleb - kuniks Minski lepinguid ei täideta, Euroopa Liidu hoiak Venemaa suhtes ei muutu. Ukrainas sõja lõpetamiseni ja Minski lepingute täitmiseni nähakse vaid selektiivset suhtlust ja vaata kuidas tahad - mitte ühegi kokkulepitud printsiibi alla ei mahtu Euroopa Liidu riigiettevõtte uued investeeringud Venemaa strateegilisse valdkonda.

Suurenev võimalus ministrite poliitiliseks mõjutamiseks

Putini režiimi jaoks on majandussuhted poliitikaga lahutamatult seotud. Või täpsemalt - suurema majandusliku sõltuvuse tekitamine Vene turust on nende jaoks üks viis selle režiimi poliitilist mõju suurendada. On seda alati olnud. Milleks peaks Eesti riigiettevõttel olema kolmandas riigis sõja pidamise eest sanktsioonide all oleval Venemaaga intensiivsemad majandussuhted, nii et suureneb võimalus nende riigiettevõtete käekäigu eest vastutavate ministrite poliitiliseks mõjutamiseks?

Venemaa vagunite lugu võib näha kahte moodi. Üks võimalus on, et tehti läbimõtlematu otsus, kus riigi välispoliitilise usaldusväärsuse järgmise põhimõte ununes. Teine võimalus on, et tegu pole juhusega, vaid korralikult sätitud mustriga.

Ei oskagi tõttöelda esimese hooga otsustada, kumb on halvem variant. Selge, et tegu on Eesti riigi seisukohalt halva ja väga halva variandiga.

Ratas peab asjad paika panema

Kui pisut lähiajalugu meenutada, siis alles mõned kuud tagasi nimetas peaministripartei juhtivpoliitik rahvusringhäälingu eetris Krimmi annekteerinud ja Ukrainas sõda pidava Putini reźiimile Euroopa Liidu poolt kehtestatud sanktsioone katastroofiks. Veidi hiljem teatas peaministripartei aseesimees rahvusringhäälingu eetris, et taoline “diskussioon” sanktsioonide üle on rõõmustav.

Nädal tagasi saatis Eesti peaministripartei sisuliseks juhiks kujunenud Yana Toom Euroopa kõrgele esindajale Federica Mogherinile nõudvas toonis kirja, kus teatas, et Venemaa poolt okupeeritud Krimmi tuleks ELi poolt sisuliselt tunnustada “Venemaa tõhusa kontrolli all olevana” ning hakata seal väljastama Schengeni viisasid. Kaks nädalat pärast Eesti eesistumise algust sellise jamaga väljatulek näeb välja ühe seltskonna täiesti teadliku poliitikana Eesti maine nõrgestamiseks.

Samasse ritta asetub ka vahetult eesistumisele eelnenud peaministripartei “sisene” (ehkki täiesti juhuslikult prožektorite valguses ja pressikonverentside vahendusel peetud) väljapressimine ja “kui-sa-meiega-sobingut-ei-tee-kukutame-enne-eesistumist-valitsuse-ja-teeme-oma-nimekirja” ähvardused. Sobing sõlmiti. Kelle tellimusel?

Kui peaminister Ratas tahab, et teda nähtaks valitsuse tegeliku juhina ja Keskerakonna sisulise esimehena, mitte Putini retoorikat juba igapäevaselt kasutava Toomi asetäitjana, peab ta oma partei sisese Eesti välispoliitilise joone järjepidevust ja tõsiseltvõetavust õõnestava tiiva üks kord ja lõplikult paika panema. Sest rahvusvaheliselt võib sellise kahepalgelise poliitika ajamine lõhkuda Eesti jaoks olulisima kilbi - meie usaldusväärsuse.