Poliitik: Linnaplaneerimine pole särgiõmblemine - soovitaks nurisejatel veidi ilmas ringi vaadata
Kujutagem vaid ette, kui planeeringute üle otsustataks ülelinnalistel rahvakogunemistel, kus eelistatud oleksid need, kes kõige valjemalt karjuksid. Kuna linnaruumilistes küsimuses on pea võimatu saavutada kõigi huvigruppide ootuste sajaprotsendilist täitumist, kujuneks taolisest koosolekust kisakoor, mis midagi otsustada ei suuda. Arendajad nõuaks kinnistu servast serva täis ehitamist ning luba rajada pilvelõhkuja. Neile vastaks naabruskonna elanikud vihase möirgega, et taoline gigantne ehitus mõjub negatiivselt nende kinnisvarale ning toob isolatsiooniprobleeme. Noorte ühendatud jõud skandeeriksid, et maja asemel tuleks teha rulapark, lapsevanemad tahaksid hoopis mängulinnakut.
Terav vastasseis tekib autojuhtide ja jalakäijate vahel. Esimesed jagaks krundi pooleks, üks osa laia magistraali alla, ülejäänu tasuta parkimismajaks. Teised seisaksid atraktiivse rekreatsiooniala eest. Sekka lööksid ka roheaktivistid, kes tuletaks meelde, et tegelikult polegi antud kinnistule võimalik midagi ehitada, kuna seal kasvavad eriti haruldased kõrrelised. Vastanduvate leeride vahelist füüsilist arveteklaarimist suudavad ohjeldada üksnes pädevad ametnikud, kes üritavad planeerida linnaruumi nii, et ükski huvigrupp end päris hüljatuna ei tunneks.
Muidugi tekitab selline kirik keset küla olukord pahameelt, mida siis hiljem välja elatakse linnaplaneerijate ja linnavalitsuse mustamisega. Valimiste eel ei kõhkle end aktivistidena esitlevad poliitikud appi võtmast lausa absurdseid väiteid ning pooltõdesid.
Arstid ei tea midagi.
Kunagi kirjutas Juhan Smuul näidendi „Polkovniku lesk", kus peategelane süüdistab arste täielikus võhiklikkuses ning paneb endale ise diagnoose, kuulutades, et arstid ei tea midagi. Selles karakteris peegeldub eesti rahva üks ürgsemaid iseloomujooni - asjatundjate pidamine rumalaks ning enda pidamine eksimatuks.
Heaks näiteks taolisest suhtumisest on Delfis avaldatud sotsiaaldemokraadi Merli Reidorfi lugu, mis süüdistab linnavalitsust selles, et tervikliku visiooniga planeerimise asemel valitseb lippidest ja lappidest koosnev kaootilisus, kus puudub disaineri pilk ja õmblejat pole ligi lastud. Ta meenutab, et kraanade ja koppade mere taga tuleb näha kõiki inimesi, mitte ainult teatud huvigruppe.
End aktiivseks kodanikuks tituleeriva Reidorfi arvates pole linna üldplaneering ning seda täiendavad linnaosade üldplaneeringud piisavad tervikliku arengu tagamiseks ning nende täiendamiseks nõuab ta arengukavade koostamist, mis tema arvates kujutaks endast nõiavitsa kõigi hädade vastu. Millegipärast on ta kindel, et Mustamäel arengukava puudub. Artikli autori väitele, et inimnäolise linnaruumi kujundamine ning pikaajaliste ja läbiräägitud visioonide järgimine peab saama 21. sajandi Eestis normiks, kirjutan aga kahe käega alla. Tallinnas see just nii toimubki.
Sotsist aktivist murrab sisse lahtisest uksest
Väita, otsekui toimuks Tallinna areng ilma pikemaajalise visioonita ning juhuslikult, on äärmiselt võhiklik. Peaarhitekti büroo töötab pidevalt linna ja linnaosade üldplaneeringute koostamise ning täiendamise kallal. Üldplaneeringut täpsustavad teemaplaneeringud, erinevatel tasandeil koostatud ning üksteist vastastikku täiendavad arengukavad.
Muidugi ei saagi kõrvaltseisjana selle kõigega kursis olla, ent siis poleks tarvis ka ülepaisutatult emotsionaalsete süüdistustega välja tulla. Kui mõistus ei võta, on targem kõrvalt vaadata, kuulata, õppida ning alles siis diskussiooni sekkuda.
See, et Mustamäe üldplaneering on kehtestatud 2006. aastal, ei tähenda, et see oleks kümne aasta möödumisel aegunud. Planeerimisseaduse kohaselt on üldplaneeringu eesmärk valla või linna territooriumi ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine. Seega paneb üldplaneering paika visiooni, millega edasine linnaruumiline areng peab arvestama, ent ei piira loomingulist lähenemist kitsamate alade arendamisel läbi teema- ja detailplaneeringute, arengukavade ja urbanistika-arutelude.
Igal elanikul on võimalus linna arengus kaasa rääkida, esitada oma nägemus ning selle eest seista. Tallina planeerimispraktikas arvestatakse kõigi põhjendatud ettepanekutega, kuid iga rumalus, millega mõni profaan välja tuleb, ei vääri, et sellele aega kulutada.
Tallinn on sidusalt arenenud inimsõbralik linnaruum.
Ma ei tea, kui palju on Tallinna linnaruumiliste arengute üle nurisejad reisinud. Soovitaks neil veidi ilmas ringi vaadata ja küllap hakkab Tallinn siis paistma tõeliselt elamisväärse paigana, kus on osatud vältida getostumist ning tehiskeskkonna ja looduslike rohealade vahel valitseb mõistlik tasakaal.
Mustamäe üldplaneering on määranud peamised elualad ning äritegevuse piirkonnad, andnud võimaluse rajada linnaossa uusi rohealasid ning korrusmajade vahele puhkesaarekesi. Loovalt lähenetakse parkimisprobleemidele ning linnaosa läbiva transiitliikluse mõjude minimeerimisele. Mustamäe üldplaneering sisaldab kõiki võimalusi muuta asum veelgi inimnäolisemaks.
Üldplaneeringut täiendab detailsema tegevuskavana arengukava 2014-2020, mille aluseks on strateegia Tallinn 2030, Tallinna linna arengukava 2014-2020 ja valdkondlikud arengukavad. Iga detailplaneeringu menetlemisel toimuvad asjatundjate juhtimisel avalikud arutelud, kus kuulatakse ära kõigi huvitatud linlaste seisukohad, mis fikseeritakse protokollis. Tallinn hoolib, et nii linna, asumiülesed kui ka kohapõhised arengud vastaksid linlaste ootustele.
Valimiste eel avaldavad opositsioonipoliitikud pildile saamiseks võhiklikke artikleid, kus teemasse süüvimata püütakse halvustada praegust linnavõimu. Otsekui hiljutised teated peagi saabuvast purustavast äikesetormist risustavad taolised libalood inforuumi. Kahju, kui inimesed Merli Reidorfi sarnaste viimsepäeva ennustajate seatud võrku satuvad.
