Meie ühiskonnas valitseb hoiak, et mees on see, kes nui neljaks leiva lauale toob ja sageli läbipõlemise hinnaga perele ühiskondlikult aktsepteeritava elustandardi tagab. Aga kas need maskuliinsust peale suruvad normid kedagi reaalselt õnnelikumaks teevad, on küsitav. Niisamuti on kaheldav, kas iga naine soovib loomuldasa saada vähemalt kolm last ning unustada eneseteostuse ja soovi tööturul kaasa lüüa.

Praegust valitsust võib ju nii- ja naapidi sarjata, kuid mõne hoiaku muutmise algatus on minu hinnangul ometi tänuväärne. Nimelt on hakatud reformima vanemapuhkuste ja hüvitiste süsteemi muu hulgas nõnda, et isale oleks edaspidi ette nähtud ühe kuu pikkune individuaalõigus ehk üks kuu vanemahüvitist oleks reserveeritud isale. Praegu kehtiva süsteemi järgi on isal õigus ainult kümnele päevale, et emale beebi sündides toeks olla.

Pooltargumentides jääb kõlama, et isapuhkust on vaja eelkõige hoolduskoormuse paremaks jaotamiseks. Teiste riikide kogemus näitab, et isade individuaalõiguse kehtestamine motiveerib isasid neile ette nähtud puhkust ja hüvitist kasutama, suurendab isade pereelus osalemist ka ülejäänud – vanemate vahel jaotataval – ajal ning toetab tervikuna tasakaalustatumat hoolduskoormuse jaotust.