Juhtkiri | Internetihiiglased õiglase maksu alla
Tõenäoliselt tuleks Eestile kasuks, kui sellest sünniks lähematel aastatel päriselt jõustatav lahendus, sest internetihiiglased Facebook, Google, Amazon, Apple ja teised ei maksa praegu maades, kust nad oma tulu teenivad, õiglasel määral maksu. Rahvusvahelised maksustamisreeglid lähtuvad seni eeldusest, et maksustatava kasumi tekkimiseks on vaja ettevõtte füüsilist kohalolekut. Aga digimajanduses, mille osakaal muudkui suureneb, seda enamasti vaja ei ole. Tagajärg: riigid, mis ei ole internetihiiglaste piirkondlikke kontoreid eriti soodsa maksukohtlemisega või muud moodi enda juurde meelitanud, jääb hulk maksutulu saamata.
Eesti kui eesistuja ettepaneku järgi tuleks olulise digitaalse kohalolekuga ettevõtete kasum masustada nende füüsilisest asukohast olenemata maades, kus nad pidevalt virtuaalselt tegutsevad. Rööbiti sellega arendavad Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja Hispaania, keda toetab veel kuus Lõuna- ja Kesk-Euroopa maad, käibe põhjal arvutatava tasandusmaksu ideed. Ilmselt võtavad nad tasandusmaksu kasutusele juhul, kui Eesti ettepanek takerdub.
Takerdumisrisk on tõesti olemas, sest vähemalt seitse maad – Iirimaa, Luksemburg, Küpros, Malta, Rootsi, Taani, Tšehhi ja Suurbritannia – suhtuvad sellesse ettepanekusse skeptiliselt. Osal praegu internetihiiglastele juriidilist katust pakkuvatel riikidel võib olla maksukorralduse muutmisest rohkem kaotada kui võita. Eesti ise kuulub küll nende hulka, kes toetavad põhimõtet, et kasum maksustataks väärtuse loomise riigis, aga näiteks e-residentsuse projekti tõttu võib meiegi valitsuse entusiasm mõnes aspektis kõikuma lüüa.
Pealegi on Eesti olnud Euroopa ettevõtete ühtse tulumaksubaasi (CCCTB) küsimuses seni pigem pidur, kuid praegu oleks üks võimalik lahendusvariant just see, et CCCTB-d rakendataks esmalt digimajanduse ettevõtetele. CCCTB puhul on Eestit häirinud ebaselgus, kas või küsimus, kuidas seda saab ühendada meie eripärase ettevõtete tulumaksu süsteemiga.
Loodame, et digifirmade maksustamise asjus ületatakse aasta-paariga erihuvid, mida on vähemal või suuremal määral kõigil EL-i riikidel, ja meiegi riigieelarve saab sellest kosutust.