VALIMISNÕUNIKUD | Eestis on Kärdla linna täis pikaajaliselt töötuid noori, kuidas päästa neid mustast august?
Praegu käib töötukassas pikaajalistele töötutele mõeldud tööharjutusel, mida väga ootab, kuna saab välja kodust, suhelda, luua uusi kontakte.
Ta tunneb, et see on aidanud tal hakkama saada üksinduse ja depressiooniga. Kuigi ta kiidab väga oma töötukassa konsultanti, ei usu ta, et võiks oma kodupiirkonnas tööd leida. Tal on nägemiskaotus, mille tõttu ei tohi ta raskeid asju tõsta. Kõik senised pikemad tööotsad on olnud raske füüsiline töö kohalike talupidajate juures.
Siimul on väga head arvutioskused. Ta kuulub väiksesse virtuaalkogukonda, kus arendatakse ühiselt arvutimängu ja kus ta aitab kujundajana kaasa. Lisaks on ta virtuaalmaailmast leidnud mentori, kellelt saab kujundamisnippe õppida. Samas ei too arvutimängu loomine midagi sisse, pigem annab taskuraha tuttavate arvutite parandamine. Tulevikus loodab ta õppida kunsti ja leida rakendust mõnes arvutimänge tootvas firmas. (Siimu lugu on pärit intervjuust, mis on tehtud except-project.eu projekti osana.)
Eestis on just kuni 24-aastaste noorte puhul suur vastuolu nende IT-oskuste ja nende kasutamise vahel töökohal, selgus PIAAC uuringust. Paljud noored on näiteks toitlustuses ja hotellinduses, kus tööandja ei oota IT-oskuste rakendamist.
Noorte töötuse määr on poole suurem kui kogu tööealisel elanikkonnal. Pea kaks kolmandikku on tööd otsinud alla kuue kuu. Võrreldes vanemaealistega on noorte hulgas palju vähem neid, kes otsinud tööd üle kuue kuu. Pikaajalisi töötuid noori on Eestis Kärdla linna jagu: 2800. Kindlasti on sellised noored kõige suuremaks murekohaks, eriti kuna võrreldes eelmise aastaga on töötute arv üle mitmete aastate tõusuteel.
Pikale veninud tööotsimine on ilmselgelt suur risk nii eneseusule, suhete võrgustikule kui majanduslikule toimetulekule. Noortest töötutest tuleb suurte raskustega toime iga neljas, samas kõigi töötute hulgas on toimetulekuga hädas palju enamad, pea pooled. Töö kaotanud noored tulevad sageli vanemate koju tagasi või ei lahkugi sealt, kui pole tööd leidnud. Kõige raskem ongi neil, kel ei ole võimalik raskuste ajal koju minna ega vanematelt rahalist tuge saada. Kuna kolmandik noortest leiab töö tuttavate ja sugulaste kaudu, siis on ülioluline suhtlusvõrgustik, mis kahjuks just ressursside puuduse või vähenenud eneseusu tõttu tihti järsult väheneb. Nii tekibki nõiaring, millest on raske välja pääseda, isegi kui meil on samal ajal töötajate puudus.
Meie töötuse osaliseks ventiiliks on olnud lähiriigid, eriti ülekaalukalt Soome alates juba 1990ndate algusest. Eestlaste kogukond on pidevalt kasvanud ja praeguseks on eestlased Soome arvukaim rahvusvähemus.
Eesti (ja ka teiste Baltimaade puhul) on olnud teiste uute liikmesriikidega võrreldes erandlik, et suurema tõenäosusega lähevad piiri taha just põhi-, kesk- ja kutseharidusega inimesed. Enamasti lahkuvad teistest uutest liikmesriikidest haritumad, nagu ka Iirimaalt ja Lõuna-Euroopast.
See on kindlasti tohutu eelis Eestile, et meie haritute väljaränne on oluliselt madalam. Meie madala haridustasemega noorte töötuse näitajad on Euroopa keskmisest väiksemad, ositi tänu sellele, et kümnendik madala haridusega noori on leidnud töö välismaal. Lisaks oleme üks juhtivaid riike Euroopas pendeldajate osakaalus rahvastikust: viimase rahvaloenduse andmetel oli neid rohkem kui Viljandi linnas elanikke, ligikaudu 25 000. Üleesindatud on nooremad mehed ja Lõuna-Eestist pärit inimesed. Milline on reaalne seis pendeldajatega praegu, on raske öelda, sest puuduvad head andmeallikad.
Kohalikul tasandil on noorte seisukohalt ülioluline KOVi erinevate allüksuste, tööandjate, koolivõrgu, Rajaleidja ja töötukassa koostöö. Kohaliku omavalitsuse roll on eriti oluline teadvustada ja soodustada koostööd kohapeal, et pakkuda toetust neile, kel probleeme koolis või raskusi tööleidmisega. Paljud mured algavad perest, eriti kui pered lagunevad või vanemad töötavad mujal. Paljud katkistest peredest pärit noored tunnevad vajadust mentorist, kes usuks nendesse ja oleks valmis koos tulevikuplaanide üle arutlema, nad on ka palju suuremas riskis koolist välja kukkuma või haridustee liialt vara lõpetama.
Meil on juba praegu Rajaleidja karjäärinõustajate ja töötukassa võrgustik olemas maakonnakeskustes. Samas registreerivad just suurema töötuseriskiga grupid end harvem töötukassas. Meeste töötus on kõrgem, kuid kümnest töötust mehest pöördub töötukassase viis, naistest aga kuus. Noorte hulgas on töötukassa olnud alati vähem populaarne, kuid ikkagi on alarmeeriv, et vaid kolmandik noori töötuid registreerib end töötukassas.
Riik ega KOV ei saa asendada peret, kuid saab olla oluliseks pöördepunktiks noore eluteel. Praegu on koolikohustus kuni 17. eluaastani, aga on ülioluline, et noor ka pärast seda ’ära ei kaoks’. Me oleme e-riik ja minu arvates on oluline, et registreid kasutataks proaktiivselt töölt ja haridusest äraolevate noortega kontakti loomiseks. Nii jäävad väiksema tõenäosusega tähelepanuta need, kes vajavad tuge.
Aeg on nooruses väga pikk ja iga töötuses veedetud kuu võib olla eriti noorele laastav, kui tal ei ole pere ja sõprade tuge. Loodan, et kandidaadid mõtlevad tõsiselt ka enda rollile omavalitsuses, kuidas aidata kaasa oma kandi noorte iseseisvumisele ja aktiivseks ühiskonna liikmeks kujunemisele.
Kindlasti on oluline võimalikult vara mõelda uut tüüpi töödele ja ka teenustele, mis soodustaksid uut tüüpi töid ja teeksid omavalitsuse atraktiivseks. Kuigi numbrid on veel väikesed ja raskesti jälgitavad, siis tekib juurde vähemalt kaht põhimõtteliselt erinevat tüüpi töökohti, mis seotud virtuaalmaailmaga.
Esmalt, kaugtöö suurenemine tänu sellele, et saame kodulaua tagant teha tööd ükskõik kuhu. Kindlasti on kodus töötamisel omad raskused ja enamasti tuleb töökohal enne kontoris töötada, kui tekib võimalus vähemalt osad ülesanded kaugtööna teha või siis leida muul moel uks virtuaalmaailma tööturule. Teiseks on n-ö kohal põhinevad teenused, mida jagatakse läbi platvormide – kodumajutus, jagatud autosõit, toidu kojutoomine, koristaja tellimine jne.
OECD ennustab, et lähitulevikus automatiseeritakse 7% töökohtadest ja 40% töid ootab ees põhjalik muutus. Euroopas on viimase kahekümne aasta jooksul toimunud just töökohtade polariseerumine. Enamikus arenenud riikides on tulnud juurde nii kõrgeid oskusi kui ka mitte-rutiinset füüsilist tööd nõudvaid töökohti. OECD 2017. aasta Employment Outlook toob välja, et 1995 ja 2015 vahel on langenud 11,5 protsendipunkti kesktaseme töökohtade osakaal.
Kaovad kesktaseme töökohad, kus on võimalik automatiseerimine, nagu näiteks raamatupidamine, masinaoperaatorid. Töökohtade polariseerumine suurendab ühiskonna ebavõrdsust, kuna kasvavad kõige paremini tasustatavad ja kõige madalamalt tasustatud töökohad.
Eestis ei ole toimunud töökohtade polariseerumine samal kiirusel kui Saksamaal või Suurbritannias. Meile ei tule massiliselt haritud sisserändajad, kes oleksid nõus tegema odavat tööd, pakkudes seeläbi tööandjatele võimalust luua madala tootlikkusega töökohti. Aga ka meid mõjutab uus ajastu. Lihtsamad tööliste kohad on juba üle võtnud robotid ja protsess jätkub. Samas teenussektoris ei ole kahanenud vajadus lihttöö järele. Kõikides riikides, kus on kõrge naiste tööhõive, on suur vajadus lapsehoiu, hooldus- ja puhastusteenuste järele. Vananeva ühiskonnana on surve hooldusteenuste laiendamisele eriti tugev, aga samas on palgakasv selles sektoris väga tagasihoidlik.
Kindlasti ei ole ka uue töö ajastul sugugi vähetähtis töötajate oskuste arengusse panustamine ja olemasolevate oskuste rakendamine töökohal. Hariduses tuleb keskenduda oskuste arendamisele, mis täiendavad tehnoloogia arengut, mitte neile, mis tehnoloogiaga asendatakse. Kuidas tänased kandidaadid plaanivad uute arengutega arvestada kohalikes omavalitsustes? Mõjud on küll globaalsed, aga vastused saavad olla vaid lokaalsed.
VALIMISNÕUNIKUD
Eesti Päevalehe ja Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudi koostöös ilmuvas artiklisarjas analüüsivad eksperdid sellesügiseste valimiste olulisi teemasid ja aitavad teha tarka valikut.
