VALIMISNÕUNIKUD | Sundeestistatud Tallinna ootuses. Ekskurss pealinna valimisprogrammidesse
Tuleviku Tallinn on linn, kus pole enam kohta eesti keelt mitteoskavatele vene pensionäridele, kes pealegi ei suuda kasutada internetti ega e-teenuseid. Edaspidi ei hakkagi see valijarühm linnaelu arengust infot saama, sest kogu linnameedia muutub ju eestikeelseks.
Vene noortel aga kaob perspektiivis juba lasteaiast alates võimalus omakeelset haridust saada. Eesti noored hakkavad edaspidi koolis kohustuslikus korras eestimeelset kasvatust saama ja nende baasil valmistatakse ette kaitseressurssi.
Just selline kujutluspilt tekib, kui lugeda Reformierakonna, EKRE ja IRL-i pealinna valimisplatvorme. (Kaitseressursist ja eestimeelsest haridusest on siiski juttu ainult IRL-i ja EKRE omas.) Jah, paraku on rahvuspõhisele vastandumisele mängimine pikka aega Eesti valimisklassika olnud, kuid neil valimistel tuleb see eriti reljeefselt esile: suur osa muukeelseid elanikke arvatakse n-ö õigete tallinlaste hulgast lihtsalt välja.
Inklusiivsuse-eksklusiivsuse (mingite ühiskonnarühmade sisse- või väljaarvamise) mõõde pole siiski ainus, mis mulle kui poliitikateadlasele Tallinna valimisplatvorme studeerides silma jäi. Kõnekaid konfliktikohti ja olulisi tähelepanekuid leidub veelgi.
Linnaradarist öölinnapeani
Alustame siiski rõõmustavast. Hea sõnum on see, et uutest originaalsetest ideedest ei ole erakondadel ja valimisliitudel puudust. Ma ei soovi hakata programme ümber jutustama, kuid igaüks võib uurida, mis on näiteks öölinnapea (RE), kultuuriraad (IRL), sotsiaaltariifid (KE), linnaradar (SDE), linnalooja portaal (RE) ja linnapõllumajandus (rohelised).
2013. aastaga võrreldes on valimisprogrammide tase tõusnud. Suurparteidest jooksevad lati alt läbi ainult sotsiaaldemokraadid, kelle üsna kaootilisest, lihtlausetes kirja pandud lubadustelasust annab läbi närida. Isegi väikesed rohelised pingutasid oma valimisplatvormi kokku pannes praegusest valitsusparteist rohkem.
Kas teha ise või loota linnale?
Oluline veelahe jookseb poliitiliste jõudude vahelt läbi küsimuses, kas kodanik peaks hüvede saamiseks lootma peamiselt linnavalitsuse abile või peaks hakkamasaamine olema ka kodaniku enda ja kogukonna vastutusala.
Siinkohal paistab silma kaks äärmust. Ühele poolele jääb Edgar Savisaare liit ja Tegus Tallinn (SL-TT), mis on tõeline „kingituste jagamise valimisliit”: kodakondsus kõigile, tasuta prügivedu eraisikutele, soodsad eluasemelaenud, tasuta vene ja eesti keele õpe, tasuta huviringid jne.
Teine äärmus on Vaba Tallinna Kodanik, mille sotsiaalprogramm on kõigist teistest kõhnukesem ja mis loodab, et kui kogukondi üha rohkem kaasata, siis laheneb enamik sotsiaalprobleeme justkui iseenesest.
Kõik ülejäänud poliitilised jõud jäävad nende kahe pooluse vahele. Seejuures hakkab silma, et ka paremerakonnad ei jää avalike teenuste ja sotsiaalhoolekande helde pakkumise poolest vasakpoolsetest palju maha. Jutud liberaalsest minimaalriigist on Eesti parempoolsete jaoks kauge ajalugu.
Ometi väljendub selge maailmavaateline erinevus selles, et paremparteid tahaksid delegeerida rohkem vastutust kodanikuühiskonnale ja erasektorile, ent vasakerakonnad usuvad linnavalitsuse võimesse seda kõike ise korraldada (eriti Keskerakond).
IRL ja oravad on poolt vahetanud
Üsnagi uudse rõhuasetusena tuleb selle aasta valimisprogrammides esile kodanikeühiskonda ja kaasamist puudutav. Uudsena just selles võtmes, et kui varasematel valimistel on kaasamise olulisusest kõnelenud üksnes sotsiaaldemokraadid ja valimisliidud, siis seekord toovad asumiseltside ja kogukondade temaatika oma programmi keskmesse ka IRL ja Reformierakond. Alles mõne aasta eest suhtusid nad kodanikuühiskonna ja kaasamise juttu kaunikesti üleolevalt.
Ometi toob kaasamise küsimus parteide ja valimisliitude vahel esile üsna omapärase lõhe. Ühel pool on jõud, mis sooviksid osalusdemokraatiat senisest rohkem süvendada. Need on peale IRL-i ja Reformierakonna muidugi ka SDE, rohelised ja Vaba Tallinna Kodanik, kellest kaks viimati mainitut vajutavad siinkohal pedaali lausa põhja. Teisel pool on need, kellelt ei leia kaasamisest, kogukondadest ja asumiseltsidest peaaegu sõnagi: Keskerakond, EKRE ja SL-TT. Nende programmidest kumab läbi selgelt paternalistlik hoiak: linnavalitsus korraldab, hoolitseb ja ehitab ning teab ise, mis on kodanikele hea, kaasamine on aga ajaraisk ja asumiseltsidega pole mõtet üleliia jahmerdada.
Samasugune erakondade ja valimisliitude rivistus joonistub välja, kui jutuks on linnaosadele suurema otsustusõiguse andmine. Eelmainitud paternalistliku hoiakuga ja kaasamisse skeptiliselt suhtuvad jõud ei soovi võimu detsentraliseerimisest midagi kuulda. Vastaspool aga tahaks näha praegusi linnaosi palju iseseisvamatena, kuni selleni välja, et Vaba Tallinna Kodanik pakub, et edaspidi korraldaksidki linnaosad ise peaaegu kogu linnaelu, nii et linna keskvõimule olulisi funktsioone justkui ei jääkski. Seejuures ilmselt ei mõelda, kuidas see kõik reaalselt toimima hakkaks ja kui ebaühtlase arengu kaasa tooks.
Tehnokraadid vs. utopistid
Lõpetuseks: erakonnad ja valimisliidud mõtlevad meie pealinnast üsna erinevates ajahorisontides. IRL, Keskerakond ja SL-TT on pragmaatilised „jalad maas” tegutsejad, kes ei raiska eriti aega unistamisele, milline võiks Tallinn olla mõnekümne aasta pärast. Sest asjad tuleb korda teha juba täna ja ehitama tuleb hakata kohe. Seetõttu on äsja nimetatud jõudude programmid väga konkreetsed ja isegi veidi tehnokraatlikud.
Teise äärmusse lähevad Eestimaa Rohelised, kelle tulevikulinn on midagi ökokogukonna utoopia taolist: jagamismajandusel põhinev, taastuvat energiat kasutav, internetipilves tegutsev, ise end mahepõllundusega ära toitev jne.
Ka Reformierakond unistab suurelt, kuigi märksa vähem utoopilises võtmes. Oravad pakuvad julget tulevikuvisiooni, milline võiks Tallinn olla 2030. aastal. Loomulikult innovaatiline, edukas, peresõbralik, hoolitsev jne. Kuid nagu juba sissejuhatuses mainitud, on see linn eesti keelt hästi valdavatele ettevõtlikele noortele ja aktiivsetele pensionäridele. Väetitele vanuritele, kes ei tule e-teenustega toime, ja ennekõike venekeelsetele inimestele, kes ei suuda rääkida heal tasemel eesti keelt, selles tulevikulinnas justkui kohta pole. Isegi kui nad siis veel eksisteerivad, tahetakse nende olemasolu pigem unustada.