Toomas Alatalu Putini 65. sünnipäevast: Putin on endale juba kindlustanud kaaluka koha Venemaa ja maailma ajaloos

31. detsembril 1999 sai ametisse järgmise sajandi suurim jõupoliitika mängur, Vladimir Putin.

Läks nii, et nägin TV otsepildis seda, kuidas presidendiameti maha pannud Boriss Jeltsin andis (Eestis sündinud) patriarh Aleksiuse ja Venemaa "tuumakohvrit" käes hoidnud ohvitseri juuresolekul võimuohjad üle toonasele peaminister Vladimir Putinile.

Putini viiekuisesse peaministri aega mahtusid uus sõjapuhang Tšetšeenias, Karamahhia ja Jabanmahhia külade purustamised ning linnamajade õhkulendamised Dagestanis ja Moskvas. Uue sajandi esimesel hommikul aga näidati teleekraanil juba kaadreid sellest, kuidas öösel Tšetšeeniat väisanud verivärske presidendi kt. jagas seal spetsnazi meestele pussnuge.

Arvata on, et see on kombeks Venemaa eriüksustes ja loogiline, et sõit sinna oli kokku lepitud ja läbi mõeldud eelmises ametis. Ent detailid jäid meelde, nagu seegi, kuidas Putin isiklikult käis Kataris 13. veebruaril 2007 ehk täpselt kolm aastat pärast seda, kui seal resideerinud Tšetšeenia eksiilpresident Yandarbijev lendas õhku. Tema tapmises mõisteti süüdi kaks Vene ohvitseri, kes peatselt vabastati ja keda kodumaal võeti vastu punase vaibaga.

Samasse kategooriasse – eesmärk on püha ja kaitse tagatud - kuulub ka Putini ihukaitse kauaaegse ülema Zolotovi edutamine uue jõustruktuuri – Rosgvardija ülemaks, mis peab tagama sisejulgeoleku ja seostub paljude silmis omaaegsete NKVD vägedega.

Mõistagi tuleb suurriigi presidendil täita erinevaid rolle ja Putinil on riigijuhina arvukalt erinevaid käekirju. Kui võtta aluseks värskemad telepildi abil saadud muljed, siis nägi maailm neljapäeval jalustrabavaid kaadreid Moskva maanteedest ja tänavatest, mida palistasid Saudi Araabia kuninga ja tema perekonna pildid ning tsaarilik vastuvõtt Kremli palees.

Venemaal räägitakse ammu, et vostok eto delo tonkoje ja Putin on 18 aastaga ära tõestanud, et valdab moslemitega – nii sunnide kui šiiadega - läbisaamise kunsti, mis baseerub paljuski toore jõu õiges doosis näitamises. Seejuures suhteid Iisraeliga üksnes parandades.
Ent nii pole mitte ainult selle kandi rahvaga – eile tuli ka sõnum, et Soome president Sauli Niinistö helistas Putinile ja nad rääkisid nii ÜRO vägede võimalikust paigutamisest Ida-Ukrainasse (Putini esimene taganemisest kõlav samm), olukorrast Süürias ja Arktikas.

Kremli ametlikus uudises pole öeldud, et Niinistö õnnitles Putinit tema tänase sünnipäeva puhul – mis arusaadavalt sündis. Mõistagi saab meil olla vaid heameel sellest, et hõimuvend oli naaberriigi presidendi esimeste õnnitlejate hulgas. Eesti on küll hetkel Euroopa Liidu eesistujamaa, ent Kremli silmis teises kategoorias kui Niinistö. Seda, et suurõppuste Zapad2017 käigus mängult rünnati vaid Läti, Leedu ja Poola territooriumil olevaid "riike" ja mitte Eestit, lubab meil end näha mingis vahepealses kategoorias, aga eks arvestatud neid mänge kavandades asjaolu, et Eestis seisavad ees valimised.

Optimismi lainel lisagem sedagi, et nädal tagasi nimetas Leningradis kasvanud Putin Udmurdi vabariigi kunagise presidendi (nüüd on neil glava’d) oma esimeseks eriesindajaks Venemaa Soome-ugri rahvaste ühenduse juurde. Tallinnas üles kasvanud ja õppinud Anton Vaino on juba aastaid Putini administratsiooni ülem. Ehk siis – oleme kaudselt ikka tänase sünnipäevalapse maailmapildis ja tööplaanides.

Putini eraelu on teatavasti enamuses saladus. Niipalju, kui teada, on ta oma sünnipäevi saatnud mööda nii omaste ringis kui riigitööd tehes. Teadaolevast eristuvad siiski kolm sünnipäeva, mis selgelt seotud suure poliitikaga ja kajastavad hästi toonast hetkeseisu. 7. oktoober 2005 – Putini külalisteks on neli Kesk-Aasia presidenti ja seejärel Saksamaa liidukantsler Gerhard Schröder.

Tagantjärgi tuleb aastaid 2004-5 pidada edukaks ajajärguks Putini välispoliitikas ja seda konfrontatsioonis kolme revolutsiooniga eks-NSVL ruumis – Gruusia rooside (2003), Ukraina oranž (2004) ja Kõrgõstani tulpide oma (2005). Idas lahendati piiriküsimus Hiinaga, läänes mindi osavalt mööda EL ja NATO laienemisest sellega, et sõlmiti Schröderi ja Prantsuse presidendi Chiraciga kokkulepe Nord Streami ehitamiseks, mis pani aluse Euroopa lõhkumisele ja EL tänastele probleemidele. ÜROs aga viis Venemaa osavalt läbi oma ajalookontseptsiooni, millele baseerub nüüd kogu tema poolt aetav ideoloogiline sõda.

7. oktoober 2007 – Putin tähistab sünnipäeva Kremlis vastuvõtuga julgeolekunõukogu liikmete ja armee juhtide, sõjaveteranide ja hukkunud sõjaväelaste perekonnaliikmetele. Ainuke säärane kogunemine. Tasub mäletada, et veebruaris 2007 pidas Putin oma kuulsa kõne Münchenis, kus nõudis Venemaa huvide arvestamist võrdväärselt teiste suurtega. Järgnes tema jaoks ootamatu komistus Tallinnas (pronksiöö ja nõrgaks osutunud "pragmaatilised jõud"), ent aprillis 2008 mängis Putin Pariisi ja Berliini sisulisel toel USA nurka ja korraldas augustis sissetungi Gruusiasse.

Paar nädalat hiljem algas Põhja-Jäämere äärse piirkonna militariseerimine ja seda paralleelselt seal asuvate loodusrikkuste kasutuselevõtuga. Ehk siis algas suur lõuna-põhjasuunaline Venemaa võimu kasvatamine ja seda mitte üksnes naabrite arvel, kui lisada poliitmajandusbloki BRICS (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina, Lõuna-Aafrika) loomine aastal 2009. Võib öelda, et see oli Venemaa uue esiletõusu aeg maailmapoliitikas ja seda sõjalises mõttes.

7. oktoober 2013 – Putin osaleb Bali saarel toimuval Aasia-Vaikse ookeani riikide tippkohtumisel. Indoneesia president võtab kätte kitarri ja kõik kogunenud laulavad talle "Happy Birthday!". Poolteist kuud hiljem vallandub Maidan Kiievis, järgneb Krimmi okupeerimine ja annekteerimine, sõda Ida-Ukrainas ja 2014. aasta lõpul toimuval G20 tippkohtumisel lõunatab Putin juba üksi, sest ükski teine suurriikide juht temaga ühte lauda ei istu.

Putini agressiivse välispoliitika tulemusena elab täna kogu maailm sanktsioonide ja veel varasemast pärit sõdade tingimustes. Suhtlemist riikide liidrite vahel on niipalju, kui seda lubavad kehtestatud uued reeglid. Venemaa püüdis oma olukorda parandada sel teel, et võttis Islamiriigi hävitamise Süüria pinnal enda kanda, kuid teised pole nõus Assadi jätkamisega võimul ehk siis loodetud võit jäi tulemata.

USA uue presidendi välispoliitika pole endiselt selge. Vahetult enne Putini sünnipäeva lubas Trump kohe-kohe tulevat üllatust ehk eks siis näeb. Sestap kasutab Putin välispoliitikas tekkinud puhkeaega (ka Prantsusmaa sai uue presidendi ja Saksamaa saab uue koosseisuga valitsuse) siseriiklikeks ümberkorraldusteks, mis pidevalt takerduvad ja mida loodetakse päästa noorte juhtametitesse määramisega.

Huvitavaimaks kaadrikäiguks tuleb pidada kuberneri vahetust Orjolis, kus kommunist Potomski asemele määrati noor Andrei Krjutškov, kes pole ainult kommunist, vaid ka hipster ja võimalik Moskva linnapea kandidaat. Septembris toimunud "ühtne valimispäev" oma rekordiliselt madala osavõtuga (vaid kolmes regioonis 80st üle 40 protsendi, mujal alates 13 protsendist) näitas rahva väsimist ja uued presidendivalimised Venemaal on juba märtsis 2018.

Täna 65seks saav Putin on vaatamata pikaajalisele viibimisele suurriigi eesotsas jätkuvalt vitaalne, hea geopoliitiline kalkuleerija (üks vähestest riigijuhtidest, kes pidevalt seda sõna ka tarbib) ja suhtleja, hiilgab entsüklopeediliste teadmistega jne. Ta on endale juba kindlustanud kaaluka koha Venemaa ja maailma ajaloos, ainult et jah - Venemaa ei saa end kehtestada maailmas teiste arvel ja kokkulepitud rahvusvahelisi norme rikkudes. Tuleb teha samme tagasi.

Sõnum, mida talle öeldi veel kolm aastat tagasi ja millele – nagu ülal mainitud – ta 5. septembril Hiinas viibides esimest korda positiivselt reageeris ja mida ta ka eile Niinistöga arutas. Eks näis, kas hiljem kirjutatakse – Putini poliitika 1999-2017/8 ja alates aastast 2017/8 või jääb kirja – Putini poliitika 1999- …