See pole poliitiline koolikiusamine. See on kallalekippumine meie õigusemõistmisele ja kohtuvõimu sõltumatusele. Näen siin katset hirmutada kohtunikke, et nad teeksid poliitiliselt õigeid otsuseid, mis tooks meile poliitilise kohtuvõimu.

Mul on kõhe, aga ma ei hakka kartma ega tunne hirmu. Ma ei lepi sellega ega muutu tuimuse õpilaseks (ajakirjanik Vilja Kiisleri väljend), kes on ükskõikne sõnade vastu, mis kasvab ükskõiksuseks tegude suhtes. Mina ei oota vaikides, kuidas tullakse sõltumatu kohtuvõimu järele, nagu on ajaloos tuldud Eesti Vabariigi riigitegelaste, ohvitseride ja talunike järele, aga ka juutide, kommunistide ja homode järele.

Hirmule toetuv Eesti pole minu Eesti, see pole minu laste Eesti, see pole meist paljude Eesti, kellele on olulised õigusriik, demokraatia, sallivus ja erinevuste tunnistamine.

Olen igati nõus 40 aastat kohtunikuametit pidanud Helve Särgavaga, kes on öelnud, et Eesti õigusemõistmine ei ole värelev puuleht, mida keegi saaks rebida ning Eesti kohtunikud ei ole nõrgukesed pajuvitsad, keda saaks kõigutada ja murda. Meie Eestis ei saa ükski poliitik ega erakond kaaperdada kohtuvõimu ega saa kohtule ette öelda, milliseid otsuseid tuleb õigusemõistjal langetada.

EKRE poliitikud, ärge üritage! Eesti õigusemõistmine ei lase end hirmutada.