Läbirääkimistega edasiliikumine võinuks anda tunnistust, et Eesti läheneb meil seninägematule, aga Põhjamaades üsna loomulikule konsensuspoliitikale. Keskerakond võib küll üksinda valitseda, kuid ühehääleline enamus tähendab pidevat praadimist. Partneri kaasamine oleks andnud võimaluse jagada nii vastutust kui ka võimu.

Keskerakond võinuks toetuda valimistel ilmnenud positiivsusele ja poliitilist kultuuri edasi arendada. Laiema valijate ringkonna võimu juurde kaasamine annaks rohkematele inimestele kindlustunde, et nad osalevad oma linna juhtimises.

Arusaadav, et SDE-l polnud huvi minna „sülekoeraks” nagu Jüri Pihli ajal aastail 2009–2010, kui Edgar Savisaare võimuvertikaal neist üle sõitis. Vastutuse saanuks sellisel puhul niikuinii, aga reaalset võimu mitte. Sotside soov, et otsused oleksid konsensuslikud, võimaldanuks surnud punktist edasi liikuda. Ent samamoodi võib mõista Keskerakonda, kes mäekõrguse ülekaalu juures ei suutnud väiksemale partnerile vetoõigust anda.

Ikkagi on need valimised Eestisse toonud positiivseid muutusi.Kõigepealt oldi kampaaniakulutustes üldjoontes tagasihoidlikumad kui varasemate jõukatsumiste ajal, ehkki vähenemine polnud nii järsk, kui veel paari kuu eest tundus. Siiski sai kinnitust tõsiasi, et kampaaniate kulukuse ja erakondade tulemuste vahel pole üksühest seost. Eriti ilmekalt näitas seda Tegusa Tallinna ja Savisaare valimisliidu rahalõkke õhku haihtunud sähvatus.

Heal juhul võib kulutamisele piduri tõmbamine anda tunnistust ühiskonna vaiksest küpsemisest. Kui inimesed teevad poliitilisi valikuid vähegi teistel alustel kui kaubanduskeskustes kampaaniapakkumiste ajal, on üks samm kodanikuks kasvamise teel juba astutud.

Küüniliselt võiks küll väita, et ju siis polnud panused enam nii suured. Küllap on kapo tõhus töö võtnud nii mõneltki ebaeetiliselt poliitikasse pürgijalt soovi „toiduahelasse” lülituda. Ent ilmselt on iroonia enamiku puhul siiski kohatu. Allolevalt graafikult on näha, et kuna jagamisele läinud mandaatide hulk tänu haldusreformile vähenes, pole nii tihedat omavalitsustesse pürgimist varem olnudki.

Ja kui ka Tallinnas üldise positiivsuse taustal päris uut poliitkultuuri ei sündinud, jätkub mujal mõneti omakasupüüdlikku head tahet küllaga. Peaministriparteil Keskerakonnal käiakse kosjas ka neis omavalitsustes, kus keskpoliitikuid tingimata kaasama ei peakski.