Kui mõelda aga 2019. aasta Riigikogu valimistele, siis võib möödunud valimiste olulisemaks tegijaks pidada hoopis Rohelisi, kes esitasid valimiseelsetes debattides veenva partii ning ei takerdunud oma toetajaskonna huvide esindamisel asjatusse tigetsemisse ja vaenlaste otsimisse.

Kahe aasta jooksul, mis järgmiste valimisteni jäänud, peaksid Rohelised oma vaadetest eemaldama naiivsed liialdused ja loobuma tarbimisühiskonna hüvesid nautiva enamuse huve otseselt ahistavast tegevusest, siis on võimalik kasvatada ka toetajaskonda ning ületada valimiskünnis. Sellel juhul oleks Keskerakonnal oodata tulevases valitsuses tegusat ja poliitmängude asemel koostööle pühendunud partnerit, kes kärbiks traditsiooniliste erakondade ajas kasvavat arrogantsust. Roheliste juhtidel on, millele mõelda.

Vastandumine on end ammendanud.

2017. aasta valimiste järgne põhiküsimus ongi selles, kas edaspidi suudetakse mitte kellelegi kasu toova vastandumise asemel ühisosa leida. Reformi ja IRL-i üleolev loobumine koalitsiooniläbirääkimistest Tallinnas näitab, et erakonna kui viimase veretilgani vaenlasega ennastsalgavat võitlust pidava revolutsioonilise rakukese kuvand on end liberaalseks pidava Reformi ja konservatiivsusega hoopleva IRL-i jaoks niivõrd juurdunud, et isegi ei tulda mõttele linna ja linlaste huvide eest seismiseks mõistlikke kompromisse teha.

Sotsid olid küll avatumad, ent nende poolne Keskerakonna mudaga loopimine ning võimaliku koalitsioonipartneri armutu survestamine nurjas Tallinnas ainuvõimu saanud Keskerakonna püüded laiapõhjalisema linnavalitsuse loomiseks. Kuni Eesti eliit ei tunnista, et poliitika on kompromisside kunst, kulutame aega asjatu kemplemise ja lehmakauplemise peale, selle asemel, et pühenduda kodulinna arendamisele.

Muidugi on loosung Keskerakond Tallinnas võimult tõrjuda mineviku väärtushinnangutes kinni olevate poliitikute jaoks peibutav, ent tavalist linlast ärategemissooviga ei kõneta. Pealinna opositsiooni suurim viga seisnebki selles, et ei vaevuta end tavainimese olukorda asetama. Ent see, mis tundub 24/7 poliitikas osalejatele kuuma teemana, paneb end poliitikaväliselt teostava linlase haigutama.

Savisaare liidu külvatud segadus, Keskerakonna sisesed vaidlused ja organisatsiooniline puhastumine, muutsid võimaluse Tallinnas enamus võtta kaheldavaks. Õnneks tulid appi truud opositsioonierakonnad, kes lahmiva Keskerakonna vastase kampaaniaga valijaid mobiliseerisid. Tänada tuleb nii Reformierakonda vene ohuga heidutamise kui IRL-i korruptsioonitõrje etenduste eest - need aitasid Keskerakonnal taas võita. Valija konsolideerus erakonna ümber, kelle valimislubadused ei ületanud kohaliku omavalitsuse pädevust ning olid arusaadavad kõigile elanikegruppidele.

Koosmeel on ainus, mis eesmärgile viib.


Tallinna opositsioon võiks võtta eeskuju neilt erakonnakaaslastelt, kes mujal Eestis suudavad kõhklusteta leida ühisosa selle nimel, et linna või valla elu ühiselt edasi viia. Mulle on äärmiselt sümpaatne Lääne-Nigula reformierakondlase Marek Topperi Lääne Elule antud intervjuus väljendatud seisukoht, et valla juhtimisel on ainuõige laiapõhjalise koalitsiooni moodustamine. „Nagunii oleme ühe asja eest väljas. Suur vald tuleb tööle saada. Milleks on vaja, et hakkaks üks närimine? Milleks on vaja opositsiooni, kui kõigi platvormid on sarnased?" arutles Topper, tark ja tõsine mees, kelle sõnade üle võiksid Tallinnas tülituld tuha alla hoidvad sotsid, reformikad ja IRL-ikad mõelda. Me oleme väljas ühise asja eest, kuidas linlaste elu paremaks muuta. Käitugem siis täiskasvanulikult!