Triin Tõnurist: ametit prestiiži järgi valides ei saa kunagi õnnelikuks

Mulle on kui pinnuks silmas kurikuulus – võib küll vist juba nii öelda – lävendiidee: suuname kehvema tulemusega põhikoolilõpetajad kutsekooli. Taibukad las minna gümnaasiumisse. Mu vererõhku tõstab ainuüksi selle lühinägelik mõte. Kutsekooli peaks siiski jõudma noor, kellel on selleks kutsumus või kes veel tulevases ametis kindel pole, ent tahab mõnda oma huvi või tugevat omadust edasi arendada. Ilma valehäbita – rõhk sõnal vale!

Kutsekooli seaks ausse esiteks sinna sisse saamine, teiseks rõhu panek seal õpetatavate erialade ambitsioonikusele. Näiteks võimalusele alustada märksa lihtsamini oma ettevõtet, kui oleks võimalik mingi konkreetse kraadi teadmistele tuginedes. Tore lumepall hakkaks veerema ja poleks kaugel aeg, kui tööjõukriiski saaks leevendust.

Minugi tutvusringkonnas on 22-aastane noor, kes asutas eduka puidufirma iseenda erialase tarkuse najal. Aga proovi säärane toimiv ettevõte püsti panna siis, kui su teadmised piirduvad ülikooli majandusharidusega! Muidugi saaksid hea tahtmise korral hakkama, aga siis oleks tarvis töötajaid, kes jagaksid valdkonna sisulist poolt. Kohe peaksid olema varnast võtta endast targemad. Kust nad küll leida!?

Mõtlen ikka ja jälle, et kui mul poleks olnud sügavat huvi keelte ja iseäranis eesti filoloogia vastu, oleksin suure tõenäosusega õppinud salsaõpetajaks. Või siiski mitte – ma poleks lihtsalt julgenud, sest mida küll mu pere ja sõbrad oleksid öelnud! „Kas sa oled hulluks läinud? Pead ikka endale päris ameti õppima!” Seda oleksid nad öelnud. Oh, õnneks säästsin neid närvivapustusest.

Imetlen oma salsaõpetaja nooruslikkust ja sära. Mõtlen, et see naine vist ei vananegi kunagi. Tema silmad kõnelevad küll rikkalikust elukogemusest, kuid keha ja vaim on kõigiti värsked. Aga ma ei imesta: piisab vaid tantsida tund aega Ladina-Ameerika kuumade rütmide saatel, kui mööda minugi keha kihutavad uljalt õnnehormoonid. Mida siis tunneb veel õpetaja ihu ja hing!