Juhtkiri | Mugav seisukoht Kataloonia küsimuses
Meie peaminister Jüri Ratas kordas pärast Kataloonia iseseisvusdeklaratsiooni, et Eesti toetab endiselt Hispaania territoriaalset terviklikkust ja peab küsimuse lahendamist Hispaania siseasjaks. Nagu teisedki Euroopa riigijuhid. Selline seisukoht on kõige mugavam ja see on ka õige, kui eeldada, et osapooled suudavad tüli lahendada ise, üksnes sõna ja argumentide jõuga. Kas aga suudavad?
Kui tegemist oleks puhtalt juriidilise probleemiga, oleks asi lihtne. Hispaania keskvõim on peaminister Mariano Rajoy eestvedamisel tegutsenud Hispaania põhiseadusega kooskõlas nii 1. oktoobri rahvahääletust ära keelates ja pärast Kataloonia iseseisvusdeklaratsiooni regiooni otsevalitsemist kehtestades kui ka seal 21. detsembriks erakorralisi valimisi välja kuulutades . Kataloonia iseseisvuslased eesotsas presidendi (või tagandatud presidendi) Carles Puidgemontiga seevastu on põhiseaduse sätteid rikkunud. Sellest lähtudes saaks Hispaania kohus hulga iseseisvuslasi – Puidgemonti ja iseseisvuse poolt hääletanud parlamendiliikmed – mässu eest pikaks ajaks vangi saata.
Ent Kataloonia iseseisvuse poolt hääletas oktoobrikuisel referendumil piirkonnas (või vabariigis, kui soovite) üle kahe miljoni elaniku ja iseseisvusdeklaratsiooni poolt 70 rahvasaadikut 135-st. Ent peaaegu sama paljud olid vastu: kümme saadikut hääletas vastu ja 53 boikoteeris hääletust. Eilsele Hispaania ühtsuse pooldajate meeleavaldusele kogunes Barcelonas sadu tuhandeid inimesi. Kataloonia on lõhki, veenvat ülekaalu pole ei iseseisvuse ega Hispaania ühtsuse pooldajatel.
Arvamus sellest, kes on kõnealuses olukorras „head” ja kes „pahad”, läheb suuresti lahku. Ka Eestis ja meiegi toimetuses. Deklaratiivsel tasandil on kõik EL-i riigijuhid seni olnud isegi üllatavalt ühtsed. Politsei vägivalda nagu rahvahääletuse päeval pole Kataloonias õnneks rohkem ette tulnud. Ent mittesekkumise põhimõtte juurde ei ole enam lihtne jääda siis, kui näiteks prokuratuur käsib hulga demokraatlikult valitud Kataloonia poliitikuid arreteerida või keegi neist mõnest muust riigist poliitilist varjupaika palub.
Loodetavasti ei kalla Rajoy tulekahjukoldesse õli juurde, vaid veenab hoopis kõiki jõudusid 21. detsembri erakorralistest valimistest osa võtma. Valimised ei pruugi küll Kataloonia poliitika jõuvahekordi muuta, kuid rajavad siiski värske võimaluse monoloogide asemel dialoogi alustada.
