Soome menufilm „Tundmatu sõdur” on ka eestlaste ajaloo osa
Soome saja aasta juubeliks valminud ajalooline sõjadraama „Tundmatu sõdur” jõuab 5.juunist Eesti kinodesse. Eesti Päevaleht kohtus režissööri ja kahe osatäitjaga Pimedate Ööde filmifestivalil, kus toimus selle Eesti esilinastus.
Louhimiehe sõnul tuli film küll välja juubeliaastal, kuid „Tundmatu sõduri” uusversiooni plaan mõlkus tal mõtteis juba ligi kümme aastat. Filmis ohvitser Lammiot kehastav Samuel Vauramo sõnab, et uusversiooni oli vaja muu hulgas seetõttu, et lugu on mõneti unustuse hõlma vajunud. „Üles on kasvanud uus generatsioon, kellel ei ole selle raamatu ega looga mingit sidet. Aeg oli küps ka sellepärast, et filmitehnoloogia on varasema ajaga võrreldes (eelmised filmid tulid välja 1955 ja 1985 – toim) palju arenenud. Seda lugu saab nüüd võimalikult realistlikult edasi anda,” lausub Vauramo. Tema sõnul nähti filmi tehes eriefektide ja tehnilise poolega palju vaeva. „Noorem generatsioon on üles kasvanud rahvusvaheliste seriaalide ja filmidega. Nad ei vaata midagi, mis on kehvema kvaliteediga,” märgib Vauramo. Filmis reasõdur Rahikainenit mängiv Andrei Alen täiendab, et ajaga on muutunud ka loo jutustamise stiil ja tempo ning draama rõhuasetused. Uusversioon vastab rohkem sellele, mida oleme harjunud tänapäeva sõjafilmidest ootama.
Kohal oli kaks soomepoissi
Teisalt toob Louhimies esile, et kuigi lugu baseerub ajaloolistel sündmustel, on see piisavalt universaalne, et kõik saaksid sellega suhestuda. „Sõda peetakse igal pool maailmas, nii et need tunded, kui pead kodu maha jätma, ootad kaasat koju tagasi ja kaotad kamraade, on universaalsed,” lausub ta.
„Tundmatu sõduri” näitlejatel tuli mängida olukordi, millesse nad pole päriselus sattunud. „Enamik meist on sõjaväes teeninud, aga see on ikkagi midagi muud kui sõttaminek. Pidime palju lugema, mida inimesed sõjas läbi elasid,” märgib Vauramo. Kohtuti ka militaarajaloolastega. „Oli väga huvitav oma tegelasse sukelduda. Sa teadsid, millal ta käis koolis, mida õppis ja mida valesti õppis. Minu tegelasele ohvitser Lammiole, kelle jaoks oli kõige olulisem distsipliin ja reeglite järgmine, õpetati näiteks, et metsas võitlemine ei ole oluline. Ohvitsere koolitati avatud väljadel sõdima, aga siis tuli sõda, mille lahingud toimusid peaasjalikult metsas. Ja siis pidid need, kes olid lapsepõlvest saadik metsas jooksnud ja jahti pidanud, järgima ohvitseride korraldusi, kellel polnud mingit metsakogemust. Kõik tavasõdurid olid selles vallas targemad kui ohvitserid ja see seadiski nad eos kokkupõrkekursile,” räägib Vauramo.
Filmis ohvitsere mänginud näitlejad pandi võtete ajal elama parematesse tingimustesse kui tavasõdurid, kes elasid telkides. Louhimiehe sõnul ei saa sõjaolukorda kunagi täpselt imiteerida, aga kui filmis sõpru kehastavad näitlejad elavad koos, suureneb nende sõprussuhe, mis lõpuks väljendub ka filmis. „Samuel oli oma villas, aga meie veetsime 55 päeva telgis. Ja ma ei olekski tahtnud seda muud moodi teha. Meil oli enne filmimist Soome sõjaväelastega viis militaarlaagrit, kus õppisime vanu relvi ja varustust kasutama,” ütleb Alen.
Kuigi „Tundmatu sõdur” on Soomes menukas olnud, ei suhtunud kõik soomlased filmi selle tegemise ajal positiivselt. Kõlas palju kriitikat ja arvamusi, et seda pole vaja, sest loost juba on kaks filmi. „Kriitika oli ka üldisem: milleks üldse rääkida sõjast, ajaloost? Ja kui rääkida ajaloost, siis miks naasta selle loo juurde, millest on juba filme ja lavastusi tehtud? Mõned arvasid ka, et see on nagu püha lehm, et esimene film, mis tehti 1950-ndatel, on ainus õige ja kõik muu on totaalselt vale,” sõnab Louhimies. Ent Vauramo toob esile, et mõned varem kritiseerinud kolumnistid ja ajakirjanikud on pärast filmi nägemist sõnad tagasi võtnud.
Märgin, et mõneti mõistan kriitikat, sest Teisest maailmasõjast on tüütuseni filme vändatud. Filmitegijad vastavad, et neid filme tehakse, sest inimesed tunnevad endiselt selle vastu huvi. „Mulle tundub, et need ei räägi tegelikult Teisest maailmasõjast, vaid meie kaasajast. Teine maailmasõda on natuke omaette žanr,” ütleb režissöör. Tema sõnul on sõda lihtsalt taust, mis annab loole teise perspektiivi. „See on nagu „Troonide mäng” – sa võid igal hetkel peast ilma jääda. Ka „Troonide mäng” räägib ju tegelikult inimsuhetest, võimust, perekonnast ja armastusest, mitte sellest fantaasiamaailmast, kus lugu toimub. See on lihtsalt keskkond,” nendib Louhimies.
Vauramo sõnul võisid soomlased filmi pärast esiti kartlikud olla ka tundliku teema tõttu. „Me olime Teise maailmasõja ajal Natsi-Saksamaa liitlased ja mulle näib, et inimesed olid osalt mures, kuidas me seda filmis näitame,” ütleb näitleja. Režissöör Louhimies aga märgib, et sellest on juba nii palju aega möödas, et soomlased ei pea seda varjama ja sõda on võimalik näidata sellisena, nagu see oli.
Ka Eesti osalus
Tänapäeva vaataja on harjunud suurstuudiote megaeelarveliste sõjafilmidega, milleks Euroopas vahendeid tihti napib. Seetõttu kipuvad sõjafilmid ebarealistlikud ja vähem võimsad välja nägema, kui nende tegemiseks pole olnud Christopher Nolani „Dunkirki” eelarvet. „Tundmatu sõduri” eelarve oli seitse miljonit eurot, mis võib Eesti mõistes suurena tunduda, ent Louhimies ütleb, et see on „peaaegu mitte midagi”. Film on siiski hästi õnnestunud. Režissööri sõnul on summast olulisem see, mida sa selle eest saad ehk võttepäevade arv. „Meil oli üle 80 võttepäeva. See tagab teatud kvaliteedi. Sama raha eest saaks Eestis võib-olla teha 160 päeva ja Nolani filmis võib-olla viis päeva,” muigab Louhimies. Ta lisab, et üks mõneti päästev faktor oli see, et kujutatud sõdimine toimus metsas, kus – erinevalt „Dunkirkist” – ei ole vaja suurt tühja randa näitlejatega täita.
Paljud stseenid, kus metsas madin käib, on filmitud korraga mitme kaameraga. „Jah, mõned action-stseenid vajasid palju ettevalmistust ning neid üha uuesti ja uuesti teha oleks liiga aeganõudev olnud. Filmimise juures oli üks oluline inimene Eesti steady-kaamera operaator Ants Martin Vahur, kelle panus filmi on tohutu. Ta on olnud ka kõigis mu viimastes filmides ja Dublinis tegime koos teleseriaali,” ütleb Louhimies.
Artikkel ilmus originaalis 28.11.2018 Eesti Päevalehes.
