Katkend värskest raamatust: kuidas tuntud kunstikogujad Jüri Arrakut jagasid
Sel aastal 70-aastaseks saava Mart Lepa kunstikogus on 25 000 teost, valdavalt tasuta saadud, vahel lausa kohvritega. Ainuüksi legendaardse Jüri Arraku töid on Lepa kogus üle tuhande.
Lepp kirjeldab mahukas ja rohkete piltidega raamatus näiteks, kuidas ühel hetkel tuli Matti Milius tema juurde ja lajatas, et tahab sarnaselt temale ka tõsiselt kindla kunstnikuga tegeleda. “Aga tal oli mulle palve, et jätku ma see kunstnik talle, ärgu mina selle kunstnikuga tegelegu. Milius ütles, et kaalub Jüri Arraku ja Toomas Vindi vahel, kummale tõsisemalt keskenduda. Küsis minu käest, et kumba talle soovitaksin. Ta ise oleks ehk valinud Toomas Vindi, aga soovitasin siiski Arrakut. Otsustatud! Ta hakkab Arrakuga sügavuti tegelema. Ja siis virutas Milius mulle oma nõudmise, et jätku mina Arrak temale. Püüdsin küll Mattile öelda, et Jüri Arrak on suure loomissuutlikkusega ning tal töid nii palju, et saame mõlemad süveneda. Tema aga, et ei-ei-ei. Et kui mina ka tegelen, siis võtan kõik paremad pildid eest ära. Vastukaubaks pakkus, et tema ei lähe siis omakorda selle kunstniku juurde, kelle mina nimetaksin.
Aga mul oli ju ema portree Arrakult tellitud. Jüri käis meil kodus mõne päeva vältel maalimas. Ta tegi kõigepealt söejoonistuse ja viis selle koju, et seda vaadates saaks lõpliku kujundi luua. Nojah, Mattile oli ta aga n-ö ära antud ja nii jäigi see joonistus Arraku kätte. Kunagi helistasin Jürile ja tuletasin seda meelde. Arrak oli puudutatud, et ma ei olnud tema vastu enam huvi tundnud. Mul ei jäänud muud üle, kui rääkida Miliuse palvest Jüri talle jätta. Arrak solvus selle peale rängalt. Paistsime Miliusega nagu mingi kuritegelik grupeering, kes jagab omavahel kunstnikke. Me ei suhelnud selle järel Jüriga kümme-kaksteist aastat. Kui tänaval kokku juhtusime, siis võpatasime.”
Samuti võib raamatust lähemalt lugeda, kuidas kunstikoguja komistas “Estonia” laemaali üliharuldastele kavanditele. “1990-ndatel hakkasid Eestisse käima välismaa galeristid, kes otsisid taga ehtsat sotsrealismi. Eks nad tahtsid seda piiri taha viia. Üks galerist küsis minu abi,” seletab Lepp raamatus. “Richard Sagrits oli surnud, Sagritsa abikaasa niisamuti. Helistasin siis Sagritsa sugulasele, vist oli vennapoja minia. Küsisin, et kas midagi on veel alles.
Sagritsa abikaasa oli teinud täpse nimestiku ja testamendi Virumaa Muuseumile, aga sugulane rääkis, et kuskil üleval olevat üks seinakapp kajastamata materjaliga. Kui nad olid sealt asju välja hakanud võtma, siis leidsid mingid rullid. Kui tahate, tulge vaatama, aga galeristid on need juba kinni pannud.
Lisaks lubanud ära osta ka Sagritsa raamatukogu. Selles rullis olid Elmar Kitse kolm kõige esimest kavandit “Estonia” laemaalile, mille alusel ideed kinnitati! Sain kohe aru, et need ei ole Sagritsa tööd. Seal oli ka üks Kitse suurem kompositsioon “Rehepeks”. Kergelt impressionistlikus laadis lahendatud. See oli ka rullis põrandal maas. Galeristid ütlesid, et need rullid ei maksa palju ja pakkusid saiaraha. Ma siis ütlesin sugulasele, et jaksan maksta tordiraha. Mai Levin lõi käega otsaette, kui sellest kuulis. Ta oli neid aastaid taga ajanud.”
