Liisa Pakosta: ei tähendab tõepoolest ei-d, nii naistele kui meestele

Kui suur probleem on Eestis ahistamine ja kuidas sellest üle saada? Kas ahistamisteemast avalikult rääkimine julgustab inimesi ka ise taolises olukorras abi otsima? Kui palju on tulnud võrdõiguslikkuse voliniku bürool viimasel ajal ahistamise teemadel nõu anda? Selgitab Liisa Pakosta, võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik.

Seksuaalse ahistamise täpset ulatust teada pole, eri küsitlused on andnud pea kümnekordse erinevuse - tõenäoliselt on olnud nii küsijatel kui vastajatel lihtsalt erinevaid tõlgendusi. On ilmselge, et selle probleemi käes kannatavaid inimesi on, ja ka üksainukene on liiga palju. Täpsetel numbritel oleks kaalu üksnes siis, kui näeksime aegjoont - kas väheneb, kus, milliste tegevuste mõjul. Täna meil sellist analüüsitavat aegjoont pole.

Eesmärgiks on ikka see, et igaüks saaks minna tööle, kooli, kodust välja ilma hirmuta seksuaalse alandamise või ründamise ees. Seksuaalset ahistamist defineerivad Eestis soolise võrdõiguslikkuse seadus ja karistusseadustik. Oluline on mitte segada kokku pedofiiliat, koduvägivalda ja sõbralikku õlalepatsutamist ahistamisega, sest nii pisendatakse kas suuremate kuritegude kaalu või ahistamist ennast. Mõlema seaduse kohaselt on seksuaalne ahistamine üks diskrimineerimise alaliik. Füüsilise ahistamise korral on karistusseadustiku kohaselt tegu lisaks ka väärteo juhtumiga.