Loomingulise töö esitamisel on mul keeruline samastuda sõnaga mugavus. Mugavalt võib tunda end kodus diivani peal lesides, aga seda ei ole kuigi huvitav vaadata. Pigem suudaksin samastuda sõnaga turvaline. Teatris jälgib näitlejat saalitäis inimesi, kes on tulnud eri paigust, istuvad mugavalt toolile ja võtavad vastu sinu pakutud loomingut. Vahel võib isegi juhtuda, et saalist õhkub tüdimust, väsimust ja oma arvamust. Võtteplatsil sellist asja juhtuda ei saa, et kõrvalised inimesed on juures ja jälgivad. Seega tunnen end loominguliselt turvalisemalt võtteplatsil. Seal ei teki kõrvalist poolt, kes kohalolekuga midagi muuta saab. Iga võttel olev inimene annab endast kõik, et sel ühel hetkel kõik õnnestuks.
