Sulev Keeduse kindla käega tehtud kunstiteost ootab suur tulevik

Kui „Mehetapja/Süütu/Vari” parima võõrfilmi Oscarit Eestile ei too, ei too seda siia miski.

Üks film saab olla täpselt nii hea, kui on tema lõpp. See võib olla ülev, valus, mõistmatu või vastata ükskõik millisele omadussõnale, aga lõpp peab eksisteerima. Kui Sulev Keeduse uus film parima võõrfilmi Oscarit järgmisel aastal Eestile ei too, siis ei too seda siia mitte miski. Vähemalt mitte enne, kui uus põlvkond oskab elukogemusest filmi teha.

Mis juhtub „Mehetapja/Süütu/Varju” lõpus? Seda vaata ise, muidu ei usu! Eestil ja eestlastel on pikk, masendav minevik, ning selle üle mõtisklemine võtab aega, filmi lõpuni jõudmine võtab aega, minevikust üle saamisega ei saa kiirustada. Vaatajateni tuuakse kolm ajaperioodi – ammune aeg, nõukogude aeg ja tänapäev. Ajastuid kannab üks naispeategelane, keda mängib Rea Lest, väga kena ja andekas näitleja – just nagu Jennifer Lawrence, seekord ongi tegemist Eesti moodi „Näljamängudega” ehk igaühele kuulub oma tõde ja õigus.