Hiljuti sain Facebooki sõbralisti katalaani. Põhjuseks oli mu mõõdukalt tema rahvast toetav kommentaar ühel poliitilise satiiri lehel, kus ta suisa turmtule alla jäi. Mõningane mõttevahetus kinnitas Katalooniasse puutuvate vaadete kattumist.

Mõni päev hiljem nägin aga postitust, kus katalaan avaldas toetust meie idanaabrile erinevatel päevakajalistel teemadel. Veidi pettununa palusin põhjendust. See tuli üsna laiapõhjaline, vaid väikse osa aitasid ümber lükata eestlasele omased teadmised Venemaaga seotud ajaloost. Detaildel peatumata oli ta mõte järgmine: kui me kuskilt mujalt toetust ei leia, miks peaksime Moskva oma tagasi lükkama? Koos hiljutiste tähelepanekutega sotsiaalmeediast ning ajakirjandusest pani see minu jaoks kokku teatud pildi.

Veidi aega peale Kataloonia referendumit hakkasid Twitteris prominentsed euroopameelsed ringkonnad siduma iseseisvusliikumist Venemaa propagandakanalite ja trollivabrikutega. Omast kogemusest võin öelda, et mingit katalaane toetavat kahtlase uudistevoo tõusu pole sotsiaalmeedias märgata olnud. Siiani kestev kampaania  seega pigem diskrediteerib niigi rasketes tingimustes toimunud referendumit. Euroopa Komisjoni president Juncker kinnitas samuti kindlat toetust Madridile. Tema sõnul ei ole separatistlikud ilmingud Euroopa huvides.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega