Toomas Alatalu: Eesti oleks Jeruusalemma küsimuses erapooletuks jäädes jäänud ääretusse häbisse

Et paljudel hakkaks kohe kergem ja saaksid soovi korral loo rahulikult lõpuni lugeda, siis meenutan esmalt üht 26 aasta tagust episoodi, mil Eesti välispoliitika alles hakkas kujunema.

Loodetavasti veel mäletatakse kaitseliitlastele valusalt lõppenud aktsiooni Komarovka külas, sealpool Eesti-Venemaa tänast piirijoont. Mõistagi tuli valitsusel sellele reageerida. Pole teada, kes selle otsuse tegemise juures olid, ent igal juhul sõitis valitsusjuht kiirelt piirile ja lubas ülesrivistatud piirivalvurite ees pidulikult, et küll me veel neile näitame! Rahuloluhetk missugune, kuid see lubadus kõlas mitte Eesti ida-, vaid lõunapiiril. Täpsemalt Iklas, kust Venemaa tegelasi oli enam kui ohutu manada. Aga manatud nad said!

Just see lugu meenus ootamatult puhkenud poleemikaga selle üle, kuidas Eesti pidanuks hääletama ÜRO Peaassambleel resolutsiooni, mis taunis hiljutisi „katseid“ muuta Jeruusalemma staatust ja kuulutas need „õigustühiseks“. Olgu täpsustatud, et resolutsioonis ei mainita USA-d, küll aga loetakse üles 11 resolutsiooni aastaist 1967-2017. Tekstis on ka fraas „1967 alanud Iisraeli okupatsiooni lõpetamine“, sest tänane seis tekkis mainitud aastal, kui Iisrael, 1947. aasta rahvusvahelist kokkulepet rikkudes, hõivas Ida-Jeruusalemma.