Urmas Sutrop Volli Kalmust: mõni jõuab elus palju, mõni ei midagi
Tartu Ülikooli rektor professor Volli Kalm jõudis oma elus palju, kuid surm tuli tema juurde liiga vara. Teist ametiaega rektorina alustades olid tal Tartu Ülikooli arendamisega suured plaanid. Teisel ametiajal polnud tal enam vaja muretseda tagasivalimise pärast.
Oma viimases suures kõnes ülikooliperele rahvusülikooli sünnipäeval 1. detsembril ütles ta välja olulise, mis tal südamel: „Eesti riik ja ühiskond elab omariikluse sajanda sünnipäeva ootuses, samamoodi valmistub peatseks Eesti ülikooli, Eesti kõrghariduse, Eesti haritlaskonna sajanda sünnipäeva tähistamiseks ka Tartu ülikool. Ühe väikese rahvuse jaoks oma riigi ja omakeelse rahvusülikooli omamine eriline privileeg. Selle eesõigusega kaasnevaid võimalusi ja vastutust tajub kogu ülikool.”
Kuigi professor Volli Kalm oli loodusteadlane, oli ta laia silmaringiga kogu ülikooli rektor. Tema jaoks olid olulised kõik valdkonnad. Tema jaoks olid väga olulised humanitaarteadused ja nende hea käekäik. Ta sõlmis ülikooli nimel koostöölepingud nii Eesti Keele Instituudi kui ka Eesti Kirjandusmuuseumiga ning hoidis nende täitmisel silma peal. Ta muretses ka ülikooli rahvusteaduste professuuride pärast ning tahtis, et neil hästi läheks. Tema initsiatiivil on meil nüüd kümne rahvusteadsute professori asemel üksteist. Tal oli plaanis nende arvu veelgi suurendada. Järgmisena soovis ta luua rahvusteaduste digihumanitaaria professuuri.
Surm on ebaõiglane, eriti professor Volli Kalmu suhtes. Kes oleks tema vanuses nii hea väljanägemisega, nii nooruslik nii sportlik, nii hea rühiga?
Ta muretses alati ülikooli nähtavuse pärast. Ta on minuga korduvalt tõrelenud, et minu kirjutistel ajakirjanduses ei ole märgitud, et ma töötan ka ülikoolis.
Rektor professor Volli Kalm pidas üha olulisemaks ülikooli rolli Eesti ühiskonnas.
