Evelyn Sepp aastalõputervitusest: See oli meie-kõne. Kaasavõtmise, aus olemise, eeskujude ja isetegemise kõne

Ükski presidendi kõne ei alga sõnast, vaid mõttest ja teost. Nii ka Eesti sajandat sünnipäeva sissejuhatav.

Olgu seda kõnet kandnud mõtteks meenutus meile kõigile: uus Eesti aastasada, juubelipidustused, uus Eesti algas juba 1. juulist 2017 nn isetekkelise tantsupeoga, või üldse millestki tähenduslikumast, mis ei kulge mugavas voolusängis, ei oota valmis tõdesid, teada vastuseid. See on Eesti, mis esitab küsimusi, otsib ise lahendusi, teeb ära.

Selle Eesti mustrid on väga erinevad neist, millega oleme harjunud ja mida kipume korrutama. Need uued mustrid tekivad ja muunduvad välgukiirusel. See on midagi, mis iseloomustab teist sajandit, mille ukselävelt me just üle astusime. Kõik tahavad olla küll õnnelikud, aga mida me selleks teha kavatseme, selles on küsimus. Nii noored, kes justkui soovivad, aga ei räägi piisavalt valjult, kui tegelikult kõik inimesed.

Presidendil jätkus märkamist kõnetada eraldi nii noori, kui kõiki Eesti inimesi, ja korrata vajadust astuda mugavustsoonist välja. Mitte riik ei ole eestvedaja, vaid meie ise inimestena. Meie ise leiame abivajajale hea sõna, märkame teise muret, räägime kaasa, julgustame, oleme olemas, teeme lihtsalt ära. See on oluline mõtteviisi nihe ja märk tervenevast ühiskonnast.

Või veel - suuri asju teevad tavalised inimesed, s.t. meie kõik. Mitte kellegi unistus ei ole liiga väike, et see ei võiks muuta meie kõigi ühist tulevikku.

See oli meie-kõne. Kaasavõtmise, aus olemise, unistama ärgitamise, eeskujude ja isetegemise kõne Eestile.