Juba üle saja aastat tagasi said Saaremaa mõisnikud aru, et nende ja kohalike inimeste heaolu sõltub korralikust ühendusest mandriga. Muhu Väikese Väina tamm avati koostöös riigiga (riik investeeris pool vajaminevast summast) juba 1896. aastal. See kergendas oluliselt inimeste ja kaupade liikumist Saaremaa ja mandri vahel – mereteekond Muhult mandrile oli nüüd lühem ja kiirem.
Viimased paarkümmend aastat peale Eesti taasiseseisvumisest on räägitud Saarema püsiühendusest silla ehitamise kontekstis. Kõik me mõistame, et tänapäeva majanduslikus ja demograafilises konkurentsis püsimine eeldab korralikku infrastruktuuri – alates interneti püsiühendusest, lõpetades korralike teede ja sildadega. Just siin saab selgeks, et kõik need aastakümned on tegelikkuses üks riigi piirkond sügavalt diskrimineeritud. Saared on siiamaani ühendatud mandriga aeglase, loodusest ja ilmadest, hooajati üle- ja alakoormatud ning korruptiivsetest ja poliitilistest tormituultest sõltuva praamiühendusega. Inimesed ei pääse liikuma, ettevõtted on konkurentsivõimelt pulga võrra allpool, elanikkond vananeb ja väheneb, sest noortel ei ole tööd ja ettevõtlusega ei ole mõtetki alustada. Turism on hooajaline. Samas on näiteks Saaremaa viieteistkümnest maakonnast 7-ndal kohal Vabariigi kogu SKP-st, mis on kõrgem, kui mandril asuvad Läänemaa, Võru, Rapla, Järva jne maakonnad.