Ühtlasi peaks meie arenenud ja läänelikus ühiskonnas olema ilmselge, et iga inimene – mees või naine – kuulub talle endale ja ainult temal on õigus otsustada, kuidas oma kehaga toimida. Kui tahab, kannab (kasvõi solidaarsusest) nabani ulatuva dekolteega musta pitskleiti (või šikki ülikonda, eks ole), tahab, tantsib sellega hommikutundideni ja läheb siis oma koju magama. Üksi, kui nii soovib. Tema kaotus – või võit. Enda otsustada.

Ent nähtavasti tuleb aeg-ajalt sõnastada ka nii elementaarseid väiteid nagu „päike tõuseb idast”. On tõeliselt õõvastav lugeda, et soovimatute seksuaalsete lähenemiskatsete probleem olla vaid eliidi, täpsemalt Hollywoodi tähekeste asi, millega end huvitavamaks teha. Mida me nõnda välja loeme – et kui on staar, siis on ahistamine, ent kui on tavaline inimene, siis saa üle ja ole teinekord targem?

Režissöör Katrin Laur näiteks viitas esmaspäeval Eesti Päevalehes veel sellele, et agressiooni subjekt ehk ohver peaks nägema juhtunu põhjuseid ka endas. See aga viib meid kafkalikku libamaailma, kus süü muutub kohustuslikuks paratamatuseks.

Kogemus kinnitab

Olen ametilt lugude koguja ja pidanud aastate jooksul kuulma kümnetest ahistamiskogemustest. Mul endalgi on mitu korda tulnud soovimatut tähelepanu eemale peletada. Siin pole aidanud sõrmus sõrmes ega pulloveri kaelusest väljavaatav meikimata nägu. Olen isegi visanud väga musta huumorit– ah et minis ja dekoltees neiule ei julge läheneda, aga dressikandjale küll? Olen ka juhtumeid nimekate Eesti psühholoogidega arutanud ja lugenud erialakirjandust. Nii söandangi väita seda, mida mujal maailmas nagunii juba teatakse: küsimus pole vales riietuses ega kohas – seksuaalne agressioon lähtub enamasti ründaja soovist tunnetada absoluutset võimu.