Mul on hea meel, et minister Reinsalu tunnistas oma sõnakasutuse sobimatust ning on juhtunu pärast vabandanud. Oma eksimuse tunnistamine näitab omakorda tema tugevust. Samuti on ta varasemalt tõestanud nii sõnade kui tegudega, et seisab selgelt naistevastase vägivalla vastu.

Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni ehk nn Istanbuli konventsiooni esimesel lugemisel riigikogus 13. juunil 2017 lausus justiitsminister Reinsalu: „Ma tahan rõhutada, et me ei ratifitseeri seda konventsiooni kui ühte formaalset rahvusvahelist kohustust, vaid selle ratifitseerimisega me anname Eesti-siseselt, aga ka teistele riikidele ja ühiskondadele signaali, et vägivald ei saa kunagi olla keeruliste inimsuhete lahendus või kultuurinorm. Vägivallale ei ole õigustust mitte mingites suhetes.“

Tunnen Urmas Reinsalut üle kümne aasta. Tean teda hästi nii poliitiku, aga ka inimesena. Sarnaselt koalitsioonikaaslastele ja tegelikult ka opositsioonisaadikutele pole mul mingit kahtlust, et ta seisab igati naistevastase vägivalla vastu ega otsi sellele kuidagi õigustust.

Urmas Reinsalu hiljutine ebaõnnestunud arvamuslugu on kurb ja kahetsusväärne, aga ta on selle eest vabandanud. Täpselt nagu Reinsalu soovis oma sõnul rõhutada andestuse olulisust, võiksime ühiskonnana andestada oma eksimust tunnistanud justiitsministrile.

Teame kõik piibli kujundit, et esimese kivi visaku see, kes ise on patuta. Poliitikas on aga kahjuks kombeks lähtuda teistest põhimõtetest. Kivirahega on alustanud mitmed poliitikud, kes on ise sageli silma paistnud just šovinistlike, rahvuslikku vaenu õhutavate ning poliitilisi oponente alandavate sõnavõttudega. Seetõttu ei tundu mulle antud umbusaldusavalduse ähvardus siiras, vaid järjekordse poliitmängurlusena, kus oma eesmärkide saavutamiseks vahendeid ei valita.