Rahvusvaheliste sidemete lihtsus on Eesti-sugusele väikesele riigile oluline, aga veelgi tähtsam on kellakeeramise mõju riigisisestele tegemistele – inimeste tervisele, energiakulule.

Sadakond aastat tagasi hakati osas riikides kasutama suve- ja talveaega, et kasutada paremini ära päevavalgust. 1970-ndatel laienes see praktika energia kokkuhoiu eesmärgil. Ent viimase aja uuringud pole märkimisväärset energia kokkuhoidu leidnud, see piirdub protsendikümnendike, paremal juhul 1% või äärmisel juhul 2%-ga. Kokkuhoiu suurus sõltub paljuski majanduse profiilist, kliima iseärasustest, inimeste elustiilist.

Energiasäästu vallas pole kellakeeramisele tugevaid pooltargumente. Tervise vallas räägivad argumendid kellakeeramisele valdavalt vastu. Eesti teeks õigesti, kui hakkaks Brüsselis kellakeeramise lõpetamist nõudma.

Mis puutub inimeste tervisesse, siis neid, kes kellakeeramist lausa naudiksid, ilmselt ei leidu, kuid paljud kohanevad tunnise muutusega üsna kergesti. Aga paljudele põhjustab kellakeeramine siiski paar päeva kestvaid või harvem isegi pikemaid vaevusi, kuni organism uue unerütmiga kohaneb.

Niisiis: energiasäästu vallas pole kellakeeramisele tugevaid pooltargumente, pigem tehakse seda Euroopa Liidus põhiliselt vanast harjumusest. Tervist puudutavatele argumentidele vanasti suurt tähelepanu ei pööratud, praegu räägivad argumendid pigem vastu. Igatahes suuremas osas maailmast kella enam ei keerata (või pole kunagi keeratud). Ei ole ka Euroopa Liidul põhjust sellest kombest loobumisega venitada.

Kellakeeramise lõpetamisega kerkib päevakorda ka küsimus, kus igaühel on tahtmine sõna sekka öelda: kas jätta kellad jäädavalt talveajale või suveajale? Eestis näib rohkem argumente olevat suveaja poolt, sest pikad valged suveõhtud meeldivad paljudele, keset ööd tõusev päike aga vaimustab väheseid.