Me leiame endas jõudu nädalate kaupa lahata kohalike venelaste sõltuvust ühe naaberriigist ülekantava telekanali vaadetest. Seltskonnas ei kõnele me enam ilmast, vaid uueks universaalseks teemaks on tõusnud massilised alkoretked lõunanaabrite juurde. Aga peamisest, millest oleneb sajaseks saava riigi tulevik, rahva vaiksest väljasuremisest, eelistame me vaikida. Kui teema aga juhuslikult meediasse jõuabki, siis kindlasti mingis väänatud kontekstis, nagu näiteks Eesti Päevalehes ilmunud unistus traditsioonilise peremudeli hääbumisest ning lastekasvatamise usaldamisest õiglaste rahvusüleste kommuunide hoolde.

Me pole vaevunud olukorda tõsiselt analüüsima, leidma võimalusi, kuidas noori peresid lisaks vanemapalgale tõhusamalt toetada, pole mõelnud sellele, mida saaks riik teha ühiskonna hoiakute tervendamiseks, et eetrisse ei jõuaks taolised fopaad nagu ERM-i reklaam, mis kuulutab, et peale Vabariigi sajandat juubelit tulgu või veeuputus. Või oleme alateadvuses juba leppinud, et meie riigil ja rahval enam pikka pidu pole?

Tobedate jaanalindudena, kellel teadupärast on komme ohu lähenedes pea liiva alla peita, eirame ohumärke, mida rünnakud pere kui ainsa rahvastiku taastootmist kindlustava ühenduse vastu, ja riigikogu ning riigiasutuste leigus pereprobleemidega tegeleda, endast kujutavad. Lõpuks tuleb enestele tunnistada, et on viimane aeg tulevikuohtudele silma vaadata ning hinnata võimalusi, kuidas nendega toime tulla, sest kui rahvas sündimuse jätkuva kahanemise tõttu hääbub, pole mingit mõtet taotleda kaitsekulutuste tõstmist, pingutada majanduse elavdamiseks ja luua toimiva regionaalpoliitika abil meetmeid riigi erinevate piirkodade arengutaseme ühtlustamiseks, sest negatiivse iibe jätkudes pole meil varsti enam riiki, mida kaitsta ning arendada, ja selle aset hakkab täitma moodustis, kus elanikel puudub eestlusega seonduv ajalooline ja kultuuriline taust ning eesti keel tõrjutakse lõplikult käibelt.

Ei maksa ennast lohutada reibaste avaldustega, otsekui poleks eesti kultuur ja keel kunagi olnud nii kaitstud kui täna. Auu, optimistlikud tulevikuoraaklid, vaadakem statistikale näkku ja ärgem lobisegem mõttetusi!

Sündimus väheneb jätkuvalt.

Möödunud aastal kahanes sündide arv võrreldes 2016. aastaga 400 võrra, jäädes ca 13 500 kanti. Kui meenutada iseseisvuse eelset aega, siis 1989. aastal sündis Eestis lapsi ligi poole võrra rohkem, ca 24 000. Milles on siis asi, et vabadus, demokraatia, elatustaseme tõus ja maailma avanemine sündivusele nii pärssivalt mõjuvad?

Kommunistliku doktriini, mille tingimustes 50 aastase okupatsiooni ajal elasime, üks põhiprintsiipe oli traditsioonilise pere hävitamine ning selle asemele kollektiivsete ühenduste loomine. Kõige tulihingelisemate kommunistide unistustes asendati perekonnad kommuunidega, kus polnud abikaasasid, vaid võrdsete õiguste ning kohustustega seltsimehed ning lapsi kasvatati ühiselt. Kas pole äravahetamiseni sarnane tänapäeva äärmusliberaalide ja õiguslaste soovunelmatega?

Õnneks sotsialismi tingimustes inimvaenulikud utoopiad ei teostunud ja aastatega loobuti isegi neist kõnelemast, ent perekonna tugevnemisele aitas kommunistlik propaganda küll jõudsalt kaasa. Trotsist okupatsioonivõimu vastu käitusid eestlased just vastupidi, peret hoides ja lapsi kasvatades. Saabuvast vabadusest innustunult juleti kaheksakümnendate lõpus, üheksakümnendate alguses taas lastele elu anda, sest ees terendus iseolemise magus koorem.

Ent kahjuks kadus öölaulupidude entusiasm kiirelt ning üha parmale kalduv poliitiline agenda tõi endaga äärmusliku enesekesksuse, iseka väärtushinnangute ümberhindamise ja ebakindluse tuleviku ees. Sündivus kuivas kokku, nagu kahjuks on juhtunud paljudes pelgalt heaolule orienteeritud ühiskondades ning algas hääbumine, mida ei suutnud väärata ka kahetuhandendatel alanud kiire majandustõus, kuna süvenev poliitiline stagnatsioon lämmatas ühiskondliku mõtlemise. Täna seisame seal, kus oleme, küsides endalt verevaese heitunud Hamleti kombel - olla või mitte olla!

Veel pole hilja

Meil pole enam õigust demograafilise olukorra tõsidust alahinnata ning endale jätkuvalt valetada. Kui me ei suuda lähematel aastatel panna noori uskuma riigi tulevikku, mis annaks kindluse pereloomisele mõelda, oleme poole sajandi pärast rahvusena kadunud. Me peame lõpuks aru saama, et naised mõtlevad laste saamisele tõsiselt vaid siis, kui nende kõrval seisab vastutustundlik mees, kes tahab abielluda ja ühist kodu rajada. Hiljuti tunnistas üks perestatistikaga tegeleja, et ca 20% eesti naistest abiellub välismaalastega, kuna ei leia endale kohapealt väärilist partnerit. Reeglina lahkub vastne pere seejärel Eestist ja ühist tulevikku hakatakse rajama mõnes muus riigis.

Meil on vaja luua läbimõeldud ja põhiseaduse preambulast lähtuv demograafia kujundamise poliitika, mis kasutab seadusandlikke ja majanduslikke hoobi lastega naiste diskrimineerimise otsustavaks lõpetamiseks tööturul. Töötavate emade ja isade toetuseks tuleb enam kaasata eraettevõtlust. Soodustusi peaksid saama need ettevõtted, kes avavad oma töötajate laste tarbeks hoiutubasid, võimaldavad emadele ja isadele kaugtööd, hoolitsevad selle eest, et väikelaste vanemad saaksid võrdselt teistega oma kutsetööle pühenduda ja ametiredelil edeneda.

Ka emapalga süsteem tuleks enam läbi mõelda. Praegune poolteist aastat kodus pole ilmselgelt piisav. Tõstmata riigi kulutusi emapalgale, võiks anda esialgu võimaluse kanda see samas rahalises mahus üle kas kahe või isegi kolmeaastasele perioodile. Ja muidugi tuleks leida noorte perede toetuseks ka lisavahendeid, sest laste kasvatamise toetamine on riigikaitseliselt sama oluline, kui sõjaväele uue moodsama varustuse hankimine. Esimese meetmena võiks kärpida lastekaupade käibemaksu, või selle üldse kaotada. Väike samm ühiskonnale, suur kokkuhoid lapsevanematele.

Oluline on anda perekonnale kindlustunne, näidata, et perede hoidmine ja toetamine on riiklik poliitika. Praegu toimub selle asemel meedias pidev äärmuslaste ilkumine pereväärtuste kallal. See üleolev rumaluse laat tuleb lõpetada, sest demokraatlik arvamuste paljusus ei tähenda oma tõe ainuvalitsevaks kuulutamist ja vastutustundetut ülbitsemist.

Kogu meie ühiskondliku arengu perspektiivi peab avama läbi rahvastikukeskse prisma. Kõik, mis hävitab rahvuslikku jätkusuutlikkust, tuleb poliitilisest agendast kõrvaldada.

Perenõustajad, psühholoogiline abi aborditaotlejatele, lastetusravi kättesaadavamaks muutmine - need on meetmed, mis võivad senised negatiivsed arengud peatada.

Kuulen juba pseudofeministide vihast protesti, kes süüdistavad mind mehelikus šovinismis ning soovist teha naistest sünnitusmasinad, arvestamata nende õigust eneseteostusele ja karjäärile. Tahan kinnitada, et valdan laste ja perega seonduvaid teemasid paremini, kui paljud mitte iialgi abielus olnud ja laste kasvatamise õnne nautinud kisakõrid. Olen kolme lapse isa ja minu abielu püsib vaatamata kriisidele, mis pereelus paratamatult ette tulevad.

Äärmuslastele õiglane hinnang

Viimasel ajal on opositsiooni mahitusel sagenenud äärmuslaste rünnakud rahvuslike- ja pereväärtuste vastu. Sellel on kindel eesmärk, nõrgestada praegust valitsust ning destabiliseerida ühiskonda, et siis tekkinud ebakindlust ära kasutades tuua 2019. aastal taas võimule parempoolne valitsus. Umbusaldus justiitsminister Reinsalule juba näitas, kuidas võimu nimel saavad kenasti kokkuleppele liberaalid, äärmuslased ja padukonservatiivid. Poliitilise kapitali kogumise nimel ei kohkuta tagasi riigi stabiilsuse kahjustamisest, peaasi, et saaks ametis olevale valitsusele ära teha.

Selles ebakindlas olukorras, kui üheks rünnakuobjektiks on peremudel ja isa ning ema roll laste kasvatamisel, võib eeldada, et sündivus kahaneb veelgi ning paljud noored pered, kelles äärmuslaste räuskamine tekitab võõristust, otsustavad Eestist lahkuda. On viimane aeg sekkuda ning kaitsta neid, kes mõtlevad perekeskselt.