Tegemist on Eesti riigi väga selge sõnumiga: Venemaa on ohtlik. Mõistagi ei kutsuta otseselt Venemaad vältima. Nii ütleb ka välisminister Sven Mikser tänases intervjuus, et iga inimene, kes kavatseb Venemaale reisida, ei peaks oma plaanidest loobuma ega pantvangi sattumise hirmus värisema. Milleks aga sel juhul saata välja märke, millest keskmine inimene loeb välja justnimelt otsese hoiatuse?

Selge, et ei maksa luua endale illusioone, nagu jätaksid Venemaa eriteenistused kasutamata võimalused agente värvata. Praegune konfrontatsioonikurss Läänega on tekitanud riigis ka kõrgendatud valmisoleku spioone leida. Ning mis peamine, ka FSB töötajatel võivad olla oma ärihuvid, mida vajaduse korral paguneid kasutades kaitstakse.

Venemaale reisimise eest hoiatamine on ülepingutatud ja mõjub tühja koha pealt tüli norimisena. Nii tehes kaotab riik usutavuse.

Ometi on Eesti elanikud viimasel ajal reisinud Venemaale üle 270 000 korra aastas. Neist paljude põhjus on piirikaubandus või tuttavate-sugulastega kokkusaamine. Teised sõidavad suurest viisakulust hoolimata ka turistina, et oma naabrit tundma õppida. Venemaa külastajad teevad äri, edendavad kultuurisidemeid ja (üsna vähesed) käivad ka tööl. See on normaalne osa suhtlusest, mis aitab jäiste riiklike suhete kõrval inimlikku kontakti alles hoida. Ja nüüd siis ütleb Eesti riik isegi mitte läbi lillede, et Venemaad ei soovitata külastada.

Reisihoiatuse saatmine mõjub eriti pentsikuna olukorras, kus näiteks riigiettevõttele EVR Cargo anti roheline tuli teha Venemaal vaguniäri. Hoolimata sellest, et Venemaal kuulub raudtee üsna varjamatult Kremli siseringi kontrolli alla. Niisugust riski millegipärast aktsepteeritakse.

See pole kestlik ja meil pole vaja otsida ka iga ajendit, et üritada rajada järjekordset vaimset müüri kahe maa vahele. Terve mõistus on teretulnud iga riigiga suheldes, aga praegused hoiatused meenutavad liigagi poissi, kes „Hunt!” hüüdes viimaks usutavuse kaotas.