Lembitu pealuu: ole uhke Ugalast või rikas Ridalast, kes siis latgalile raha viib? Latgalilt võetakse ikka retke ajal ise!
Kui Lembitu kolp kodukamarale jõudis, oli vabariigi sajanda aastapäeva tähistamine juba alanud. Tema viimane mälestus Eestist oli 1217. aasta sügiskuu 17. päeva pärastlõunane päike, põgenemiskära hõredas lehtmetsas ning latgal Veko vandesõna, mis kõlas maakeeli nagu "kärva". Veidi ühiskonnaga kohanenud, märkasid muistse üliku kolba mustavad silmakoopad nii mõndagi huvitavat.
Tema perekonna põlisvara Leole linnamägi oli nüüd muinsuskaitse all, mistõttu ei tohtinud Lembitu pealuu rajada enam sinna oma linnust. Taanlaste tehtud Revala kivilinnusesse võimu juurde saamiseks ei piisanud enam kuningasoost olemisest, tuli liituda õige erakonnaga, koguda valijate hääli, pääseda kõigepealt Riigikokku. Seal toimuv meenutas talle liialt Raiküla kärajaid - palju kära ei millestki. Õnneks sai Lembitu nupuluu riigilt hüvitiseks Orlovi lossi, mida jagas Ajaloomuuseumiga.
