Tavaliselt ei teki küsimust, kas sotsiaalne vastutustundlikkus võiks olla ka avaliku sektori – ministeeriumite, ametiasutuste ja teiste riigieelarveliste organisatsioonide teema. Tavaliselt ju tundub, et ennekõike on just eraettevõtja, va ahne tegelane, see, kes oma töölisi ja loodusvara halastamatult ekspluateerides oma tegevuse tagajärgedest ei hooli.

Eraettevõtja loomulikult eksib, kui peab ainult oma äri igal juhul erakordseks ja eraldiseisvaks nähtuseks, kus riiki ja seaduseidki poleks justkui vaja, sest äri ei tohi ju mitte millegagi piirata. Kuid selliselt mõtlev ärimees – kui tema unistused peaksid realiseeruma – saaks äri teha vaid naaberhõimuga kivikirvest tulekivi vastu vahetades, kui sedagi. Ka kiviaegsed inimesed pidid omi hoidma ja naaberhõimu inimesi säästma, kui tahtsid vahetuskaubandust harrastada. Püsivad ja tagatud kokkulepped olid möödapääsmatud ning lõid algelemendid tänapäeva ühiskonnale.

Avalikku sektorit selline arutluskäik justkui ei puuduta, sest teatavasti on see ju niigi avalik – maksumaksja raha eest toimuv tegevus, mis saabki ju olla üksnes ühiskonna, s.o kõigi hüvanguks. Ilmselt loodusvara avalik sektor ülemäära ei raiskagi (kui paber ja printeritahm välja arvata), sest selle sektori ülesanne ei ole mateeriat ümber töödeldes uusi väärtusi luua, vaid tagada riigi ladus toimimine. Kuid ressurss, mida avalik sektor ohtralt kasutab, on inimesed.