Üks päev Johannes Gutenbergi elust
Kuulsa trükkali peaaegu sama kuulus loomne nimekaim Johannes Gutenberg on mustvalge, keskmist kasvu, kollaste silmadega ja pidevalt musta kikilipsu kandev kass. Toitudest eelistab ta kõrgema hinnaklassiga krõbinaid ja kohvikutes pakutavaid tooreid suupisteid. Rahulolematust vale ninaesisega ei jäta ta kunagi enda teada ja võib seda peale hääle väljendada ka küüntega, et eksija oma vea suurusest kindlasti teada saaks.
Gutenbergi suhteliselt äkilise loomuse ja üsna endassetõmbunud oleku tõttu ei saa majalisi nimetada tema sõpradeks, pigem on nende hulgas mõni, keda ta põlgab veidi vähem kui teisi. Harilike kasside kombel mänguasjadega tegelema Johannes ei vaevu, üldse teeb ta harva hoogsamaid liigutusi. Aeg-ajalt on teda nähtud kiiresti üle hoovi jooksmas ja isegi pihlaka otsas kõõlumas ning tänavat ületab ta ülekäigurajalt alati üsna tempokalt. Enamasti on tema liigutused siiski üleolevalt rahulikud. Aparaaditehase 14 000-ruutmeetrisest alast jõuab Gutenberg lemmikloomana katta suurema osa, mistõttu tal kindlat meelispaika ei olegi – ta jõuab igale poole. Suuremat heakskiitu leidvate kontorite-kohvikute edetabel oleneb neis pakutava toidu kvaliteedist. Külmal ajal pikutab ta radiaatoritel ja vahel kolib Hektori hostelisse, kus valib külaliste rõõmuks ja üllatuseks ööbimiseks enamasti mõne asustatud numbritoa. Tihedate sidemete tõttu personaliga on Hektori magusavalikus ka Gutenbergi-nimeline kook.
Lapsepõlv ja noorukiiga
Johannes Gutenbergi kassipojapõlvest on vähe teada. Eeldatavasti on ta põlistartlane, vanust seitse aastat. Trükimuuseumi endises asukohas, teisel pool Riia tänavat, hakkas 2012. aastal külas käima mustvalge kassinooruk, kes tuli iga päev järjest varem ja lahkus järjest hiljem, kuni jäigi paigale. Pärast selgus, et kassi päriskodu asus mõni maja eemal, kuid ilmselt polnud seal tema tähelepanuvajadusele vastavat hulka imetlejaid. Kui päriskodu elanikud oma kadunud kassi otsides muuseumi jõudsid, keeldus too sealt lahkumast ja saigi kodunt loa pesast välja lennata. Tema algne nimi on ununenud, kuid metsikus nooruses põgusalt külastatud koduta loomade varjupaigast väljus ta Seli-nimelisena. Muuseumikassile see ei sobinud ja temast sai Johannes Gutenberg. Kui muidu ei viitsiks kärsitumad noored külastajad trükikunsti leiutamisest pikka juttu kuulata, siis seda, kas leiutaja sai endale nime kassi järgi või hoopi vastupidi, tahetakse ikka teada.
Töömeheaastad
Aparaaditehase teine elu kultuuritehasena algas 2014. aasta märtsis. Trükimuuseum kolis tehasesse sama aasta juunis. Algne kartus, et kass igatseb vana maja taga ega kohane, osutus asjatuks. Esiotsa püsis Johannes muuseumis, kuid mida rohkem uusi majalisi sisse kolis, seda suuremaks muutusid tema igapäevased tiirud. Muuseumi ukse sees oli kassiluuk, kust sai sisse ööpäev läbi, teistele korrustele ja kontoritesse pääsemiseks tuli lihtsalt veidi ukse taga istuda – lõpuks laseb keegi ikka sisse.
Tehase- ja muuseumikassi ametit on Johannes nüüdseks pidanud mitu aastat. Tema ülesanne on ennekõike suhteid luua ja inimesi liita. Kui mitmesajapealises seltskonnas võib muidu olla keeruline ühist kõneainet leida, siis kassiga seotud juhtumused aitavad ka kõige kidakeelsemad omavahel jutule. Kuna Gutenberg eelistab puhast ja kuiva ruumi, ei ole tal ilmselt ette näidata palju edukaid hiirejahte, ka ei huvita linnud teda nii väga, et meelitaksid mugavustsoonist välja. See-eest on teada juhtum, kus Johannes, teadmata midagi looduskaitserežiimist, murdis maha tehase remontimata osas elutsenud nahkhiire.
Johannese argipäev
Hommikul üheksa paiku siseneb kass Trikster Tihase nimelisse söögikohta. Öö on möödunud fotolaboris AG47, millele pandi pärast trükimuuseumi uutesse ruumidesse kolimist uus moodne kassiluuk. Kohvik on veel kinni, kuid Gutenbergi hallid, üldise ruumikujundusega harmoneeruvad kausid on eeskujulikult täidetud. Pärast einet, energilist porivaiba kratsimist ja toalille-ampsu liigub Johannes läbi hoovi ja üle Kastani tänava parklasse. Nimelt vajavad autod märgistamist. Mitte kõik, vaid need, mis vastavad ainult kassile teadaolevatele kriteeriumidele: on valesti pargitud, punased, porised, külaliste omad, meeste omad, suured või väikesed – kes teab. Igatahes kulub selleks natukene aega. Töö tehtud, siirdub Gutenberg tagasi. Kontoriinimesed on juba tööle jõudnud, seega on vaja igas toas oma söögikauss üle kontrollida. Pärast seda ootab uinak koridoris olevas tugitoolis. Gutenberg valib sealsetest toolidest selle, mille vastas on klaasseinaga fotoateljee, kus istuv väike must koer kassi nähes ärevalt klähvib ja nina vastu klaasi surub. Gutenberg naudib seda, sest kellelegi pikaajalise meelehärmi valmistamine tekitab millegi muuga võrreldamatut meelerahu.
Uni kestab paar tundi. Seda häirib tavaliselt majaekskursioon, milles osalejad kordamööda tugitooli juures seisatavad ja vaimustunult vadistavad. Mõtlematumad kipuvad isegi paitama. Keskmiselt kolm paid kannatab Gutenberg välja, enne kui hambad (esialgu ettevaatlikult) silitaja kätte vajutab. Tähelepanu on meeldiv, kuid inimene peab oma kohta teadma: kehalist kontakti algatagu ikka kass. Majaekskursioonide populaarsuses mängibki suurt osa võimalus kuskil karvast härrat kohata. Kõigil ekskursantidel muidugi nii hästi ei lähe. Enamasti meenutab kassi tagaajamine jahti, mida Ostap Bender pidas „Kuldvasikas” seltsimees Skumbrijevitšile: „just praegu oli ta siin”, „lahkus minuti eest”, „ametühingukomitees oli ta alles äsja telefoniga rääkinud”. Vahel tundub ka, nagu oleksid näinud tema peegeldust ukseklaasil, aga ikka libiseb ta eest. Sellegipoolest ei kaota keegi lootust ja tõenduseks kassi olemasolust on tema levinumate põõnamiskohtade juures seintele kleebitud fotod temast sündmuskohal.
Lõuna paiku siirdub Gutenberg jälle mõnda kohvikusse keha kinnitama. Tagasiteel saab astuda Slow poodi, et diivanile veidi karvu ajada ja ehk ka põgus uinak teha. Virgudes jalutab Johannes mõõdukalt tehase taskupargis, sirutab jalgu, hingab värsket õhku ja luusib nurkades. See tehtud, kõmbib ta viiendasse korpusse Erinevate Tubade Klubisse, sest seal käib seminar – teadmised ei jookse ka kassil mööda külgi maha.
Kuna õhtupoolik kisub külmaks, sätib hr Gutenberg end taas pehmete tugitoolide juurde. Keegi on toidukausid koridori tõstnud, nii et öine suupiste on olemas. Tulebki magama sättida, sest homne tööpäev tuleb vähemalt sama tihe.
