"Soome maastik" 1914, Nikolai Triik

Rõõm ei kajastu teoste teemades, ega ka kunstniku maalitud objektides. See spetsiifiline emotsionaalne kategooria ilmneb mujal: värvis ja kompositsioonis. Ennekõike ongi antud kollektsioonis maalid, kus kunstnike peatähelepanu on pöördunud värvidele. "Mind võlub maalides eelkõige värv. Kõiki minu lemmikuid iseloomustab meisterlik värvikäsitlus – nad on värvi suurmeistrid," ütleb Kunila ühes intervjuus. "Kui üksikuid töid vaadata, siis tasub tähele panna, millised värviharmooniad on saavutatud ja millise naudingu see kokkuvõttes pakub. Kui oskuslikult on värvidega edasi antud meeleolu." Niisiis on antud kollektsiooni puhul alati kõige olulisem värv. Seega tuleks väita, et rõõm, millest me antud näituse puhul kõneleme, on ennekõike värvidega edastatud rõõm.
"Raekoja plats" 1916, Paul Burman
"Lõuna-Eesti maastik" 1917–1918, Konrad Mägi

Käesoleva väljapaneku südamikus on Konrad Mägi teosed. Mägi ei kasutanud summutatud ja omavahel sarnaseid toone, vaid väga jõulisi, vahel isegi segamata toone, ent ometi sulatas ta need ühtseks tervikuks. Säärane värvikäsitlus tähendab, et maali pinnal kõneleb meiega üks abstraktne maailm, kus ehk ei olegi pööratud eraldi tähelepanu emotsionaalsele foonile, kuid mis ometi tekitab meis mõtteid elu päikeselisemast poolest. Just see on aga üks võimalikke hea kunsti tunnuseid − kunstiteos ei ütle meile midagi otse, vahetult, vaid abstraktselt, nüansirohkelt. Mida? Konrad Mägi ise sõnastas ühes oma kirjas selle nii: "Meie jaoks on kunst ainuke pääsetee, kuna hetkel, kui hing on täis elu igavest kannatust, avab kunst meile selle, mida elu anda ei suuda. Seal, kunstis, omaenese loomingus, võib leida rahu."
Näitus on pühendatud Eesti Vabariigi 100. juubelile.

Näitus „Rõõm linna südames“ Tallinna raekojas on avatud veel kuni 1. maini!

Jaga
Kommentaarid