Peeter Ernits: pärast Äänekoski tselluloosivabrikus käimist olen veendunud, et Tartu külje alla supertehast ei kerki

Kui ma reede keskpäeval Riigikogu keskkonnakomisjoni liikmena Äänekoski supertehase peahoone ees bussist väljusin, ei võtnudki mind vastu kassikuse hais , millest varasemad külalised on korduvalt rääkinud.

Äänekoski kõige suuremaks mureks pole mitte õhk vaid vesi, eelkõige vee temperatuuri tõus ja selle mõju vee-elanikele, eriti kaladele. Seega Tartus tuleb keskenduda mitte õhule vaid veele. 
Vee temperatuur tõuseb, keemiline reostus jõuab viimaks Peipsisse, hakkab mõjutama mitte üksnes jõe ja järve elustikku, vaid isegi Narva elanikke , kes saavad oma joogivee Peipsiga ühenduses olevast Narva jõest.

Tehase juhid kinnitasid meile, et kuigi Äänekoski on keskkonna saastamise vältimise kõrgeim tase , muudaks vee suletud tsüklis kasutamise tootmise liiga kalliks. Seepärast ei rakendate seda ei Äänekoskis ega hakata loomulikult ka Tartus kasutama.