Kohtume Raul Vaiksooga (63) Russalka juures täpselt kell 12. Nägu kergelt õla varju peites süütab ta piipu ja mõningase pusimise peale hingab mõnuga välja pika aromaatse suitsujoa. Vaiksoo pilk püsib pikalt Amandus Adamsoni meistriteosel.

Graniitplokkidest laotud kaljunukil seisab kikivarvul ingel, tiivad seljal õieli, parem käsi, mis hoiab kuldset õigeusuristi, osutamas merele – 1893. septembris põhja läinud soomuslaeva Russalka hukkumiskoha poole. „Oi, ma olen selle Russalka pildistamisega vaeva näinud,” hakkab Vaiksoo hooga rääkima.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega